Marti Aavik

FOTO: Peeter Langovits

Valimiste särav mustkunstietendus on läbi ja argielu surub end vääramatult peale. See, mida silmamoondajad laval teevad, paneb ahhetama. Trummid põrisevad, välgud sähvivad ja kõik seadused ning seaduspärad näivad olevat tühised.



Siis lööb suur trumm viimase paugu, eesriie tõmmatakse ette. Publiku ja silmamoondaja vahel sündinud võluilm kaob, jaguneb argisteks elujuppideks siin- ja sealpool kulisse.



Kui me nüüd loeme, et Tallinna linnavalitsus rakendab elementaarset kokkuhoidu, on see argielu mõõdupuude järgi igati mõistlik. Küsida võiks, miks siis nüüd ja mitte näiteks kolm nädalat tagasi.



Põhjus on küllap selles, et linnavalitsemine säravate valimiseelsete mustkunstietenduste kaupa näib olevat poliitiku(te)le tasuvam kui rahulik ja ratsionaalne linnaasjadega talitamine, mille juures ei teki publikul hetkekski tunnet, et jalad on maast lahti ja loodusseadused ei kehti.



Silmamoondust on vahel tore vaadata, ehki see maksab palju. Pileteid jagati seekord järelmaksuga. Kas mustkunstietendus järelmaksu peale on mõistlik? Mustkunstniku jaoks küllap on.