Juhtkiri: ka vähesest ravirahast peavad kõik abi saama

Foto: Urmas Nemvalts

Raviraha on vähe ja jääb aina vähemaks. Ometi ei saa leppida olukorraga, kus haruldast haigust põdev inimene, olgu ta laps või täiskasvanu, jääb rahapuudusel ravita. Laps on laps ka siis, kui tema tõbi on harvaesinev, ning ravikindlustatud täiskasvanul on õigus ravikulude hüvitamisele haigekassa poolt vaatamata harvaesinevale haigusele.

Tänane Postimees kirjutab 12-aastasest poisist, kes põeb luupust ja vajab ravimit, mida haigekassa ei kompenseeri. Asi pole haigekassa pahatahtlikus kokkuhoidlikkuses, vaid selles, et luupusehaigeid lapsi pole ka teistes riikides nii palju, et läbi viia selle ravimi uuringuid, mis oleksid aluseks ravimi soodusnimekirja võtmisel. Justkui surnud ring. Kuid kui teised, haigekassa poolt kompenseeritavad ravimid ei aita, kas siis peab see laps ravita jääma? Ei pea.

Ning lastefond tunnistab otse, et avaliku arvamuse mõjutamine ongi üks nende eesmärk, ning näiteks insuliinipumpade kampaania tulemusena 2011. aastal saavutati patsientidele soodne tulemus.

Muidugi võib küsida, et kui näiteks silmakae lõikust või puusaliigese vahetust peab suur hulk patsiente ootama vähemalt mitu kuud, siis kas palju väiksema hulga patsientide vähem uuritud ja tõestatud ravimeetoditega ravimine on solidaarsuspõhimõtet järgiv? Ent sel juhul võiks ka sama hästi küsida, kas näiteks elustiiliga tihedas seoses olevate haiguste ravi peaks tulema solidaarsest ravikindlustusest?

Nii edasi arutledes jõuaksime kergesti järeldusele, et solidaarseks ravikindlustuseks on õigus vaid tervetel ja tervislikku elu elavatel inimestel. Raviraha jätkuks siis küllaga, sest tervel inimesel ei ole lihtsalt eriti midagi ravida. Kuidas «tervist» ja «tervislikkust» mõõta ja juurutada, ilma et see meenutaks mingit antiutoopiat, on juba iseasi. Kuid sellega nõustutakse vaid niikaua, kuni haigused ei puuduta ennast ega oma lähedasi.

Euroopalik tee on solidaarne ravikindlustus – kõik maksavad, aga kasu saavad need, kes on haiged. Teaduse areng esitab aga sellisele ravikindlustusele väga selge väljakutse: diagnoosida ja ravida suudetakse järjest komplitseeritumaid tervisehädasid.

Patsiendi elulemuse seisukohast on see hea, ravikindlustuse seisukohast kallis uudis. Kuigi ka kõige rikkamad ühiskonnad ei suuda kinni maksta kõike, mida meditsiin juba pakkuda suudaks, tähendab selline areng siiski, et järjest tungivamaks muutub vajadus leida tervishoidu lisaraha.


Ääri-veeri on sellest muidugi juba ka räägitud. Kuid kuni tervishoiu rahastamise üle pole peetud põhjalikku arutelu, saavutatud üksmeelt kulude osas, mida ravikindlustuse osapooled on valmis täiendavalt enda kanda võtma, seni on paratamatud nii pikad ravijärjekorrad kui ka mõjutuskampaaniad. Sest isegi siis, kui raviraha on vähe, peavad saama sellest abi kõik hädalised, nii on lihtsalt solidaarne.