Risk viis riiga

Jaan Toomik Foto: Mihkel Maripuu

Jaan Toomik, Jüri Ojaver ja kompanii lõid Riiga lätlaste suurkuju Maris Liepa monumendi, mis graniidist ja roostevabast terasest valmistatuna kõrgub sealse ooperiteatri esise kanali kohale. Toomik räägib teose saamisloost ja paljust muust.

Jaan Toomik ja Jüri Ojaver koos loomingulise grupiga (Ihan Toomik, Peeter Pere) ja teostajatega (Kalle Pruuden, Karmo Kiivit) sai sel nädalal Lätis hakkama millegagi, mida võiks võrrelda olukorraga, kus lätlased püstitavad rahvusooper Estonia juurde Georg Otsa mälestussamba.

Neljapäeval avati Riias sealse rahvusooperi ees nimelt Māris Liepa monument. Läti poolelt tellis Toomikult ja Ojaverilt skulptuuri kultuurifunktsionäär ja endine kultuuriminister Helena Demakova aasta tagasi pärast seda, kui kaks rahvusvahelist konkurssi lätlaste rahvusliku uhkuse, balletiartist Māris Liepa (1936–1989) mälestuse jäädvustamiseks soovitud kavandeid ei pakkunud.

Rohkem maali- ja videokunstnikuna tuntud Toomikule oli skulptuur üsna värske valdkond, Jüri Ojaver on selles osas proff. Arhitektuuriline lahendus on Peeter Perelt, 3D-kavandi lõi Jaan Toomiku poeg Ihan Toomik, projekti teostasid tehniliselt Kalle Pruuden ja Karmo Kiivit firmast Hansanova.

Toomik on muidugi rahvusvahelist edu saavutanud laiemalt ja kaugemal kui Lätis. Tema video «Isa ja poeg» kuulub mitmesse mainekasse rahvusvahelisse kunstikogusse (Ludwigi muuseum, Modena muuseum jm), ta on osalenud üleilmsetel suurnäitustel ja biennaalidel São Paulost Veneetsiani. Igal juhul väärib lõunanaabrite pealinna püstitatud suurteos märkimist.

Lugupeetud lugejad, istuge teiegi tugitoolidesse, nagu meie seda Jaan Toomikuga tegime, ja kuulake, mida on ühel meie tuntumal kunstnikul öelda oma ja eesti ja üldse kunsti kohta. Kaasa arvatud filmikunst, sest režissöör Toomikul said valmis täispika mängufilmi võtted.

Nii et Läti suurprojekt tuli sulle ja Jüri Ojaverile isiklike tutvuste pinnal?

Jah, kuivõrd Helena Demakova tundis nii mind kui Jüri Ojaveri päris hästi. Kunagi 1990ndatel oli ta üks juhtivaid kunstikuraatoreid Baltimaades, ja oli ka kaheksa aastat kultuuriminister. Pakkumine tuli ainuisikuliselt tema poolt. Kuidas ta selle poliitiliselt läbi ajas, ma ei tea. Kuuldavasti Läti skulptorid siiamaani ei ole sellega rahul, et eestlastele anti selline asi teha.

Lätis ju sellist institutsiooni nagu kultuurkapital ei ole. Kultuuri rahastavad tihti metseenid, rikkad läti juurtega töösturid, miljonärid, ja selle kuju taga seisab Boris Teterev, kel on paarkümmend kultuuristipendiumi, kes on toetanud palju kultuuriehitisi. Kultuurifunktsionääride töö on siis temasugustele meestele selgeks teha, miks üks või teine projekt on tähtis.

Teterev on ka Hollywoodi produtsent, hetkel teeb ta filmi, mille režissöör on Robert Rodriguez ja milles osalevad sellised tähed nagu Mel Gibson, esilinastus on detsembris. Selle eelarve kõrval on meie kuju rahastamine tema jaoks tühine samm.

Teie saite vabalt tegutseda?

Ma ei taha ja ei oska summat nimetada, sest see koosnes mitmest osast, aga meil oli ikkagi konkreetne summa kasutada. Balti regioonis normaalne summa, aga näiteks Marie Underi kuju on kallim.

Millised olid ettekirjutused või tingimused sulle ja kogu tiimile?

Et ta peab olema figuratiivne skulptuur, mingil määral olema seotud ikkagi Māris Liepaga, kes oleks äratuntavas balletipoosis. Ma ei ole balletispetsialist, aga meil tuli uurida Liepa elulugu, konsulteerida sai ka tuttavate balletispetsialistidega, nagu Tatjana Jakobson.

Aga kuju on väga abstraheeritud ja eksistentsiaalse kontseptsiooniga varju ja valguse ja kuju omavahelised seosed ja seal on ka üsna keerulisi tehnilisi lahendusi vormist tingituna. Arvestasime ka tema traagilist elusaatust, ta suri 54-aastaselt, ta oli Suure Teatri staar, kel läksid seal suhted nihu, kuna tegu oli üpris konfliktse ja kompromissitu inimesega.

Liepa nimi tähendab läti keeles pärna, mingis kontekstis järgisime ka puu kujundit.
Kas oli pinge või taak ka kuklas, et lätlaste rahvuslik uhkus ja kohalikud skulptorid on kadedad?

Meie õnneks pääsesime sellest, selle löögi sai Demakova enda kaela. Ta hoidis meid sellest ­eemale. Mulle oli see tohutu väljakutse, esiteks olen ma skulptuuriga vähe tegelnud, teiseks oli põnev teha ka tellimustööd kui sellist, kus on teatavad ettekirjutused.

Pidime arvestama ka sellega, et kuju meeldiks võimalikult laiale ringile inimestele. Läbisime mitmeid komisjone, kus kõikvõimalikud asjaosalised meie kavandit hindasid, kooskõlastasime nendega, püüdsime konsensusele jõuda, mõni variant ei läinud läbi ka.

Oled tuntud kõigepealt maalikunstnikuna, seejärel installatsiooni- ja videokunstnikuna, videost jõudnud päris filmideni, aga sina kui skulptor?

Sellist rasket vastutust on ikka kanda mitme peale, Jüri Ojaver on kahtlemata kogenum skulptor, samuti aitas mu poeg Ihan kavanditega. Püüdsime teha mitte valatud skulptuuri, vaid et ta oleks keevitatud roostevabast terasest kokku ja osa on graniidist, ja tehnilisest küljest on seda viiemeetrist jurakat koos hoida päris keeruline.

Kas sa tellimustööd vastu võttes kõhklesid ka?

Ma olen üldiselt suhteliselt vähekõhklev inimene. Võib-olla mingites muudes asjades kõhklen, aga kunst ongi minu jaoks riskimine, see annabki energiat ja jõudu. Mis skulptuuri puutub, siis universaalne kompatunnetus on ju olemas ja tänapäeva kunstnik peabki töötama ­ääretult erinevate meediumidega. See on individuaalne, aga mina olengi riskikunstnik.

Sulle on omased ebamugavad teemad, nagu eksistentsialism, surm, suhete keerdkäigud, toodud esile veel lisaks servapealse efektiga. Kas sinu ja Ojaveri loodud Liepa kuju on ka ebamugav vaadata?

Liepa seisab serva peal, vari küünitab õhku, tekib imaginaarne ruum, tekib mulje, et tantsiv figuur tantsib iseenda varjuga, ja kogu kompositsioon küünitub üle serva, tehiskanali kohale, kus turistid sõidavad paatidega.
Liepa karakter oli ekspressiivne ja valuline, seda on sinna kätketud, aga abstraheeritud vormis, nii et ei tohiks kedagi segada, pigem näeb teos esteetiline välja.

Kuidas sa jagad oma elu täiskohaga töö vahel maalieriala juhtimise ja vabakutseliste kunstiprojektide ja filmitegemise vahel?

Kuna see aasta on olnud niivõrd tihe tänu mängufilmi võtetele ja skulptuurile, siis ma võtsin vaba semestri jaanuarist alates, ja nüüd olen siis teist päeva kunstiakadeemias tööl käinud. Ja suvel elasin kaks kuud Itaalias, nii et koolitöö on mulle praegu eriti värske asi.

Mis seisus on film «Maastik mitme kuuga»? Sain aru, et võtted on purgis?

Võtted on purgis, väidetavalt üsna edukalt. Hakkan monteerima esmaspäeval. Täna produtsendiga rääkides otsustasime, et me ei hakka punnitama. Teeme filmi valmis, siis vaatame, kas kevadel või sügisel.

Vaevalt on monumendilint lahti lõigatud, kui on vaja hakata juba filmirulli lõikuma!
Jah, ja tuleb igasuguseid näitusi ka veel peale. oktoobris personaalnäitus Norras, see tuleb valdavalt vanadest töödest. Videod peamiselt.

Kas videost filmini jõuda oli loogiline samm sinu jaoks? Algul videod, siis lühifilmid, siis pikad filmid...

Sa ise ütlesid ära juba vastuse. Endalegi üllatavalt õnnestus mul stsenaariumi kirjutamine.
Siin ongi see kardinaalne erinevus: kunstivideos on peamiselt sümbolistlik keel, aga mängufilmis just nimelt sõnaline dialoog. Ja kui sa seda ise kirjutad, on see juba uus meedium.

Ma ennast kirjanikuks ega stsenaristiks ei pea, aga sellise lakoonilise skemaatilise keelega ma sain hakkama, mida filmistsenaarium nõuab. Kuna ma olen interdistsiplinaarsete kunstide õppejõud ja professor olnud pikka aega, siis ma tellisin üliõpilaste jaoks filmistsenaariume ja filmiajalugu ja servapidi olen kursis.

Eluaeg filme vaadanud ja raamatuid ka loetud, ega see võõras maailm mulle ei ole. Mõningaid näiteid on ka maailmast, kuidas kunstnikust saab režissöör: McKenna, Greenaway, Jarman. Ka Tarkovski on öelnud, et olemaks hea filmirežissöör, peaksid olema üle 40 aasta vana ja kunagi tegelenud maalikunstiga.

Eks ma filmi tehes toetun ka oma ala proffidele.
Ütle kahe lausega, millest see film on.

Selline originaalne teema nagu naiste ja meeste vahelised suhted. Suhetedraama. Seal on palju sellist, mida ma olen mentaalselt või füüsiliselt kogenud või mida ma olen kõrvalt näinud. Lisaks ettekujutatud asjad, ja tulemuseks on mänguline kooslus. Kui sa viitsid kuulata...

Jaa, ikka.

Aastat kümme tagasi ma mõtlesin, et kui ma teen filmi, siis ma teen väga erilise ja hästi elutruu asja. Aga mida edasi ma filmi olemusse süüvisin, seda enam hakkasin aru saama, et tegelikult on film iseeneses mingi organism, oma kolmas reaalsus. Otse elust maha kirjutamine ei olegi veenev. Kummalised käärid tekivad. Paradoksaalne loogika. Sa pead seda asja nihestama, siis tekib sinna oma elu sisse.

Kunst kujutab elu siis, kui ta ei kujuta elu.

No ma olen teinud ka selliseid lühikesi dokke, kus täiesti indiferentselt midagi kujutada ja edasi anda, aga kui juba pikka dokki teha, siis läheb meeletuks nämmutamiseks ja korrutamiseks ja formaadi sisse surumiseks, nii et mind see otsekujutamine ei huvita.

Film kui lugu peab ikkagi mingil tasandil olema läbi kogetud, kas fantaasiamaailmas, unenäoreaalsuses või päriselus, muidu inimene ei usu. Aga ma olen filmikunstis nii kogenematu, et usaldan oma intuitiivset taju ja püüan luua mingi seisundi dialoogi ja tegevuse kaudu.

Paar filmilavastajat, kelle töö on sind mõjutanud?

Esimene film, mida ma üldse nägin, oli Akira Kurosawa «Rashomon». Mõjutanud... Paar-kolmkümmend aastat tagasi vaatasin TPI filmiklubis läbi kogu Pasolini loomingu. Ja kuidagi kunstlikult mõjus mulle. Aga hiljuti vaatasin uuesti, ja ülimalt aktuaalselt mõjus «Soodoma sada päeva». Üllatavalt aktuaalselt. Kindlasti on mind mõjutanud Buñuel.

Räägime kujutavast kunstist veel. Alati on üleval teema, mis vaeb moodsa kunsti mõttetust või mõttekust. Mõned ütlevad, et kunst peab kõnetama kõiki ja kuuluma rahvale, mina arvan, et rahvas peab ise poolele teele vastu ka tulema ja hea, kui on erinevat kunsti. Mis sa arvad?
Eks alati tehakse ka kunsti, mis läheb peale rahvale. Aga paljus ka nišistunud. Midagi on igale maitsele.

Ja kõik ei pea kõigest ilma mõtlemata aru saama. Kunst tahab enda sisse minemist, mingi maailma avastamist.

Ma arvan ka, et kunsti peab ikka oskama lugeda mingis keeles. Kunstnik peab päris kaua ise õppima, et omandada teatavat suhtluskeelt, ja vaataja peaks seda keelt vähemalt aduma – ja et ta aduks, selleks peaks ka kunstnik talle vastu tulema. See kahepoolne protsess peaks kogu aeg käima. Ainult suruda kunstnikke portree- või maastikumaale pole mõtet.

Mida peab küll täheldama, on see, et kunstniku prestiiž on viimase 20 aastaga kõvasti langenud. Kunstnik olla ei ole enam uhke ja hea. 80ndate alguses oli kunst väheseid kohti, kus inimene end väljendada sai. Nüüd tegelevad paljud loovad isikud äriga. Kõik tegelevad disainiga või on kuskil kopiraiterid – seda ütles üks tuttav vene kuraator mulle juba kümme aastat tagasi, ja Eestis on asjad endiselt nii.

Tundub, et pragmatism levib, noored tahavad juristiks või firmajuhiks.
Väljendub ka kunstiakadeemiasse astujate arvus.

Millest tuleb see rahahimu? Ebakindlusest? Et enne majanduslik kindlustatus ja siis kaunid kunstid?

Asi on nii rahas kui prestiižis. Meil puudub ju vastav traditsioon. Mis puudutab näiteks maalikunsti, siis näiteks  Hollandis on  pikk ajalugu.

Mõni perekond kogub juba kümnes põlv kunsti. Meil on kultuurilisi katkestusi liiga palju. Kui Eesti inimene saab rikkaks, ega ta ei hakka tavaliselt kunsti ostma. Näiteid siiski on, aga teadlikku kunstikogumist on vähe, ja neil teadlikel pole tihti raha. Ma loodan, et praeguste rikaste inimeste lapselapsed hakkavad kunsti vastu huvi tundma.

Võib-olla liiga pragmaatiline mentaliteet, mis kaunid kunstid ja humanitaarvaldkonna kõrvale lükkab, ongi see teema, mille vastu peaks tänane kunst astuma, nii nagu 80ndatel astus julgem eesti kunst teise süsteemi, N. Liidu vastu?

Eks see õhus ole. See mentaliteet on mitme asja koosmõju, samas on palju juhuslikku. Kultuuripoliitika näiteks võib sõltuda ühest inimesest, ühest otsusest.

Mis saab EKAst? Kui inimestega sellest rääkida, siis sel sõnal ei ole enam tähistatavat objekti. Mina ka ei tea, kus see asub.

Praegu on kaevikusõda kestnud juba aastaid. Pärast vana maja lammutamist me elame kaevikus. Kaevikusõda väsitab ära. Lõpuks antakse alla. Loobutakse oma maja nõudmast. Ma ei annaks alla, aga väga kaua vastuvoolu ujuda ei saa. Mingi otsus tuleb teha.

Ma ei tea neid praegusi poliitilisi taustu, aga ma tean, et isegi ebamugavate tingimustega harjutakse ära, kui need kestavad kaua.

Minul on kergelt nostalgiline valu hinges, sest olin selle majaga üle 30 aasta seotud.
Kas lõpetame mõne positiivse noodiga?

Aga võta see lõpp lihtsalt maha.

Mina ei võtaks siiski. Aitäh intervjuu eest!

Jaan Toomik CV

•    Sündinud 2. oktoobril 1961 Tartus.

•    Lõpetanud Haapsalu 1. keskkooli 1980 ja Eesti Kunstiakadeemia (tollane ERKI) 1991.

•    Töötab Eesti Kunstiakadeemias maalikunsti õppetooli juhatajana.

•    Kunstnikuna esindab teda rahvusvaheliselt Temnikova & Kasela galerii.

•    Alustas maalikunstnikuna, viimased 20 aastat loonud peamiselt installatsioone ja videoid.

•    Osalenud ligi sajal rahvusvahelisel kunstisündmusel: São Paulo biennaal 1994, ARS 95 Kiasmas, Container 96 Taanis, Veneetsia biennaal 1997, 2003, Pekingi biennaal 2005, 4. nüüdiskunsti biennaal Berliinis 2006, Ostalgia New Yorkis 2011 jne.

•    Maale: «Menstruatsioon», «Tantsija», videoid: «Isa ja poeg», «Treiler», «Nimeta (Mees)», «Tantsides isaga», «Jaan» jpm, installatsioone «Voodi 75», videoinstallatsioon «Teekond São Paulosse».

•    Lühifilmid «Armulaud» (2007), «Oleg» (2010). Järgmisel aastal linastub pikk mängufilm «Maastik mitme kuuga», mille montaaž algab esmaspäeval.

Kommentaar

Teet Veispak

kuraator ja kunstikriitik

Neljapäeva hilisõhtul avati Riias suure rahvahulga osavõtul eesti kunstnike Jüri Ojaveri ja Jaan Toomiku (arhitekt Peeter Pere) Māris Liepale pühendatud skulptuur. Pidulikkust lisas seegi, et see toimus Läti Rahvusooperi 150. aastapäeva suurejoonelise kontserdi teisel vaheajal – vahetult pärast balletiartistide esinemist – teatri vahetus läheduses. Māris Liepa (1936–1988) oli legendaarne tantsija, kelle loominguline kõrgaeg möödus küll Moskva Suures Teatris, kuid samas säilisid tihedad sidemed kunagise koduteatriga Riias.

Ojaveri ja Toomiku skulptuur kaldub kõrvale traditsioonilisest lähenemisest, kuuludes kindlalt just kaasaegse kunsti alale. See töö ei kujuta isegi mitte aimatavalt ühte konkreetset tantsijat, vaid on omamoodi balletitantsija metafüüsiline abstraktsioon.

Kui kasutada läti kunstiteadlase Helena Demakova – tema rolli on ka meie kunstnike kaasamisel sellesse ettevõtmisse raske alahinnata – sõnu, siis on skulptuuri põhiidee kätketud just sellesse klassikalise balleti ühte põhipoosi, mida kunstnikud oma töös ka kujutavad. Viie meetri kõrgusse kerkiv dünaamiline skulptuur on valmistatud roostevabast terasest ning paigaldatud hallile graniitalusele, millel on tumendatud terasest välja toodud tantsija vari – justkui sümbol kunsti ajaülesuse kohta.

Igal juhul on tegemist veel ühe vaatamisväärsusega, millest ei tasu sinnakanti sattudes lihtsalt mööda minna. Tegelikult annab see meie kunstnike skulptuuri paigaldamine Riia kesklinna veel laiemalt mõtlemisainet. Esiteks võiks kas või see, et tegu on täielikult erakapitali finantseeritud projektiga – selle taga seisis Boris ja Inara Teterevi Fond, kinkides selle töö Riia linnale –, innustada siinseid metseene enam ühishuvidele mõtlema.

Teiseks on mul täna veel suhteliselt raske ette kujutada olukorda, kus juhul, kui tahetakse luua näiteks Georg Otsale pühendatud skulptuuri, valitakse selle loojateks läti või vene kunstnikud, isegi kui sellega seotud kulud kataks erakapital. Aga võiks.