Kaarel Tarand: pildialbum idiootidele

Kaarel Tarand Foto: Postimees.ee

Küsimus, millised erakonnad peavad valijaid idiootideks ja kas mõni ehk siiski ei pea, on endiselt lõpuni lahendamata, arutleb Kaarel Tarand Sirbis.

Kes see ikka enam mäletaks, millised erakonnad 2005. aasta juunis olid poliitilise välireklaami keelustamise poolt aktiivse valimiskampaania ajal ja kes olid vastu?! Keelu vastu olid ühendamata liberaalid, Kesk- ja Reformierakond. Rahvasaadik Rain Rosimannus ütles hääletuseelses lõppsõnas: «Selle eelnõu ideoloogiaks on algatajate arusaam, et kui rahvas pole ka mitte idioodikari, siis vähemasti on nad lapsed või vastutusvõimetud ja manipuleeritavad igatahes.» Tema ideoloogiline partner Evelyn Sepp aga lisas lausa ilmutuslikul lainel: «See aga ei muuda nende [erakondade – K. T.] tegevust sisulisemaks ega taga võrdsemaid võimalusi, see viib sisuliselt nende tegevuse lõpetamisele.»

Nagu aeg on näidanud, pole välireklaami piiramine erakondi välja suretanud. Vastupidi, nad kümblevad aina kasvavas (riigieelarvelises) jõukuses ning on kogunud endale sunnismaiseid liikmeid enam kui keskmises maakonnalinnas elanikke. Välitahvlite omanikud parteilaste puuduse üle ei kurda ja isegi avalike hoonete seinad ei nuta tühjalt. Plakatilaine tabab kodanikke lihtsalt natuke varem kui kümnendi eest, kuid piltide suurus ei jää enam alla Res Publica tuleku aja XXLile. Küsimus, millised erakonnad peavad valijaid idiootideks ja kas mõni ehk siiski ei pea, on endiselt lõpuni lahendamata, sest analüüsijad keskenduvad pigem reklaamimeistrite peentele ja peidetud sõnumitele plakatikunstis, mitte aasta-aastalt kasvavale ebakõlale parteielu ja päriselu vahel.

Suuremates Eesti linnades on praegu visuaalreostuse kõrghetk. Inimene, kes väidab, et plakatites avaldubki «kahekõne valijaga», ei saa kindlasti südames valijat muuks kui idioodiks pidada. Reklaamitootjate ja kampaania­gurude mäng käib selle peale, et nende toodetud (plakati)müra ja selle retseptsioon täidaksid kogu inforuumi, jätmata vähimatki võimalust sisulisele diskussioonile omavalitsuse ülesannete ja võimaluste üle. Kui see on valijast lugupidamine, siis olen mina hiinlane.

Kogu see pildikleepimine käib juba aastast 2004 ülekaalukas osas meie kõigi raha eest ja nõnda on ühiskonnale sel teel tekitatud kogukahju väga suur. Hoolimata kunstilistest pingutustest reedab tänavune plakatiseeria ka halastamatult selle, kelleks peavad kandideerivad erakondlased iseennast ja kuidas defineerivad mõttes avalikku poliitikat. See annab ka lootust, et valijad kulutaja lõpuks «ära karistavad».

Vähemalt kahe erakonna sõnumid on valdavalt seotud ehitiste ja rajatistega. Tõsi on, et avalike hoonete ja taristu ehitamine on avaliku võimu kohustus. Alles mõne päeva eest aga saime teada, et nelja ministeeriumi uue ühendmaja ehitamiseks riigil raha pole ning seetõttu ongi sündinud geniaalne plaan kasutada krediteerijana arendajat, panku jne. Kelleks muuks kui idioodiks peab valijat pidama see, kes arvab, et tema muude ehituslubaduste puhul valija ei küsi, kust selleks raha tuleb? Kas arvatakse koguni, et valija pole kuulnud omavalitsuste tulubaasi kõhnusest ning valdade-linnade «lõhkilaenamisest»? Eriti huvitav oleks teada saada, millise raha eest ehitab kõiki lubatud ristmikke, maanteid, sildu ja raudteid finantsdistsipliini maailmameister Reformierakond.

Ja kuidas üldse on parteides kujunenud arvamus, et publiku silmis võrdub poliitika­tegemine ehitamisega? Mingile tõsisele andmestikule ega ka vaatlusele see veendumus ju tugineda ei saa, sest valdav osa Eestist tõmbab end asustuslikult kokku, hooneid jääb pigem üle kui puudu. Rahvastik kahaneb kõikjal ega kasva isegi kõige ahvatlevamas siserände sihtpunktis pisut Maardust läänes ja Keilast kirdes. Paljud omavalitsused on sunnitud hüljatud hooneid aktiivselt lammutama. Kasvutrendi on ühtviisi vähe mõistlik ennustada liiklus- ja koolikoormusele. Niisiis, kellele ehitame? Eesmärgile ja funktsioonile tähelepanu pööramata ehitab ainult nõukogude ehitusmalevlane – ükskõik, mis saab hoonest, sellest hetkest, mil palk käes. Mõistagi saab ehituskire katteallikana veel lähemad seitse aastat näidata Euroopa fondiraha. Liitlaste ja partnerite, sh heldete abistajate idioodiks pidamine aga pole sugugi auväärsem oma kohalike kaaskodanike nõrgamõistuslikuks hindamisest.

Plakatitel avalduv ehituskirg meenutab paratamatult, et just ehitusala on üleilmselt kõige korruptiivsem. Transparency International koostab korruptsioonitaju indeksi kõrval ka nn pistiseindeksit (Bribe Payers Index), kus ehituse valdkond hõivab alati kindla esikoha. Halvas mõttes. Poliitiku ehituskirg tähendab flirti korruptsiooniga. Korruptsioon on kuritegu, avaliku võimu kuritarvitamine, mille lõppkokkuvõttes maksavad kinni valijad ehk idioodid. Kõlab julmalt ja inetult, ent harmooniliselt plakatitel avalduvate minapiltidega.

Iga ehituserakonna pilt ja eufemistlik sõna erineb aina vähem ja vähem sellest, mida võime näha telesarjas «Kriminaalne Venemaa» või maffiafilmides. Pole ilmselt juhus, et oma maffiajõugu struktuuri, keelt ja kultuuri tahetakse ka avalikustada. Ja sõnumit, et räkitist ei ole pääsu. Eesti traditsioonis ei ole seaduskuulekatel kodanikel pärisnimede vahel keskmist ehk hüüdnime, nagu Rusikas, Suruõhuhaamer, Siidikinnas või Sukapael. Kui partei juhtkond kiidab õigeks kampaaniaplaani, mis sihtidioodi mõtted kohe allilma poole teele suunavad, peab ta end ise järelikult õilsaks «perekonnaks». Tavaliselt on ses vene-itaalia-iiri-jne süsteemis hüüdnime õrnus pöördvõrdeline selle kandja julmusega. Kui öeldakse «linnunokatäis», siis tähendab see kogu kasumi röövimist või enamatki. Kui räägitakse ristsetest või leerist, kustuvad eluküünlad. Nii et ei Ristijalt (kes disainib ruumi inglite vahetus läheduses) ega Linnusüdamelt (kelle iga silm nutab, nähes maha visatud suitsukoni või jäätisepaberit ehk nurjunud prügiäri) pole midagi head loota, ehitagu nad jutu järgi ristteid või koristagu haljasalasid.

Lõpetuseks jääb veel vaid üle küsida, et kui keegi «töötab», siis kas see sisaldab ka «märga tööd». Küsib ette tänulik idioot.