Rando Värnik

FOTO: Postimees.ee

Rando Värnik kirjutab, et põllumajandustootmise struktuuri muutmine pole otstarbekas, maaettevõtlust peab mitmekesistama ja selle lisandväärtus peab nõuande- ja teadustöö abil kasvama ning väärtustada tuleb oma riigi maad, inimesi ja koostööd.

Uue maaelu arengukava eelarve vastuvõtmise eel on vaja mõelda, millisena me soovime näha Eesti maaelu 2020. aastal. Traditsioonilise põllumajanduse ja tehnoloogiate arenguga väheneb sektoris tööhõive ja üha enam vajatakse spetsialiste, kes on suutelised juhtima tehnoloogiaid ja vastutama nende kasutamise eest.

Põllumajandustootmise kontsentreerumine on möödapääsmatu, kui tahame konkureerida oma toodetega rahvusvahelistel turgudel. Protsessiga käib kaasas ka põllumajandusliku tootmisettevõtte käes oleva haritava maa kasv, mis tähendab, et suuremad tootmisüksused on muutunud suuremaks oma varade väärtuselt, kuid samas on kasvanud ka nende ettevõtete võõrvahendite kasutus, mis on muutunud tihti kriitiliseks.

Aastate 2001 ja 2010 põllumajandusloenduse andmete võrdluses lõpetas kümne aasta jooksul põllumajandusliku tegevuse üle kolmandiku majapidamistest ja üle saja hektari suuruste põllumajandustootjate arv kasvas ligikaudu kaks korda ehk üle 700 ettevõtja.

Kui maaelu arengukava 2007–2013 programmist esmakordselt toetust saanud ettevõtjate keskmine maakasutus oli 2011. aastal 177 hektarit (üle 2200 ettevõtja) ja müügitulu 210 000 eurot, siis kõikidest varasematest programmidest toetust saanud ettevõtjate maakasutus oli keskmiselt üle 1000 hektari ja müügitulu üle 1,8 miljoni euro.

Selle grupi ettevõtjaid on ligikaudu 350 ja nende arenguvajadus oleks uue maaelu arengukava tähenduses lihtsamalt defineeritav. Ühelt poolt survestavad põllumajandustoodete tootjate investeerimisvajadust toiduohutuse nõuded ja keskkonnaaspektid, teiselt poolt energia kokkuhoiuga seotud põhivara uuendamine.

Ettevõtlusvaldkonna mitmekesistumine on oluline. Ainult üksikute sektorite eelisarendamist ei saa pidada jätkusuutlikuks. Põllumajandustootmise kõrval peab maal arendama ka muud ettevõtlust. Paraku, kui räägitakse maaettevõtluse arendamiseks mõeldud eelarvest, piirdub teema alati vaid maaelu arengukava rahaga.

See raha on suures osas mõeldud põllumajandustootmise arendamiseks. Toetuste eesmärk on saavutada teatud arenguetapi läbimine ning seejärel tuleb proovida hakkama saada toetusteta.

Võib väita, et põllumajandustootmist on juba piisavalt toetatud ning nüüd tuleks toetada muud maaettevõtlust. Selline väide on kõnekas, kuna 2010. aasta põllumajandusloenduse käigus fikseeriti esmakordselt mittepõllumajandusliku tulutoova tegevusega põllumajanduslikud ettevõtjad.

Selliseid juriidilisi isikuid oli 828, kellest 570-l jäi muu tegevuse osatähtsus alla poole kogutoodangust. Maaelu arengukava 2007–2013 toetust on saanud 869 maapiirkonnas mitmekesistamisega tegelevat ettevõtjat, sealhulgas üle 120 põllumajandustootja.

Mitmekesistavate põllumajandustootjate arv peaks olema kindlasti suurem kui uues maaelu arengukavas seatud sihttase – 84 projekti. Seejuures peame arvestama, et maapiirkonna maaressursi kasutuse mõistes on põllumajandustootmine ainus valdkond, mis vajab kõige enam toetust toidu tootmiseks.

Eestis on välja kujunenud duaalne põllumajandustootjate struktuur – meil on väike hulk suhteliselt suurt hulka maad kasutavaid ja suur hulk väikest maaressurssi kasutavaid ettevõtjaid. Ühtede finantsvõimekus on arengu saavutamiseks suhteliselt tagasihoidlik ning teistel on tekkinud finantsvõimekus, kuid arengu tagamiseks ja konkurentsis püsimiseks on endiselt vaja investeerida. Maaelu arengukava eesmärk on tõsta elujõulisele ja jätkusuutlikule toidutootmisele suunatud põllumajandussektori konkurentsivõimet ja ressursi tõhusust.

Seda eesmärki silmas pidades peame endalt küsima, millist põllumajandustootmise struktuuri me tahame näha tulevikus? Talud on maaelule sotsiaalselt ja emotsionaalselt olulised, kuid valdavalt ei ole nad majanduslikus mõttes elujõulised.

Mastaap kui kriteerium töötab, kas positiivselt või negatiivselt, kaasa konkurentsivõime saavutamisele. Talude arendamine on vajalik eestluse elujõu ja kultuuri mõistes, võrgustike ja altpoolt tuleva initsiatiivi suurendamiseks, mis suurtootmisega hääbuks.

Majanduslikus mõttes aga on vaja leida taludel oma nägu ja konkurentsivõimeline sisu, olgu selleks mahetoodangu tootmine, aiandustegevus või mesindus. Tehes koostööd ja moodustades ühistuid, toimub võrgustumine ja lühikestel tarneahelatel põhineval tootmisel on Eestis oma kindel koht. Suurtootmine ei ole eriti motiveeritud võrgustuma, kuna üldjuhul toimub nende tegevus ärilistel kaalutlustel.

Ühistegevus tootjate ja töötlejate vahel peab uuel perioodil tekitama rohkem lisandväärtust. Tootlikkuse kasvu peab olema võimalik tagada kõikides maaettevõtluse valdkondades, mis eeldab hoolikamat kaalumist, mida toota ja millisele turule.

Kindlasti tekib siin vastuolu, et talu kui pigem maaelulaadi sotsiaalset väärtust omava subjekti puhul ei saa eesmärgiks olla tootlikkuse kasv ja oma koht peab olema ka elatustaludele. Siinkohal on tegemist sotsiaalse aspektiga.

Väiketalu omanik, saades oma põllult põhilised saadused ja hoides oma maad heas põllumajanduslikus korras, ei lähe riigilt küsima sotsiaaltoetust oma pere ülalpidamiseks, järelikult võib ka väiksema maaüksusega talu vajada riigi abi investeeringutoetuse näol.

Investeeringutoetusega soetatud tehnoloogia võib muuta väiketalu efektiivsemaks. Ka see võib olla toetuse andmise eesmärk. Tõsine probleem seoses põllumajandusettevõtete ja talude jätkusuutlikkusega on ettevõtjate keskmise vanuse kasv.

Kuigi on mitmeid märke maaelu maine paranemisest, on noorte seas siiski levinud soov siduda end pigem linnaliste tegevustega. Sellist suhtumist kujundab tõsiasi, et maalt on kadumas või kadunud olulised otsuse kujundamise keskused – gümnaasiumid –, mis omakorda tuleneb Eesti demograafilisest situatsioonist ning järjest suurenevast koondumisest suuremate keskuste ümber.

Maaettevõtjate probleemiks on osaliselt juba kujunenud töötajate puudus. Järjest enam konkureeritakse erinevate sektorite mõistes tööjõule, see mõjub positiivselt palkadele, kuid tihti seab töötajate puudus piiranguid ettevõtluse arengule.

Linna lähedus mõjutab maapiirkonna ettevõtjaid nii toodangu- kui ka tööjõuturuna. 2001. ja 2010. aasta võrdluses on põllumajanduslikes majapidamistes tööga hõivatud isikute arv vähenenud üle 2,4 korra. Siiski on oluline, et ligikaudu 40 000 inimest on peretööjõuna hõivatud ja juriidilistes ettevõtetes on üle 14 000 töötaja.

Hoopis iselaadi teema on maaomand ja maaomandi muutumine. Seonduvalt põllumajandustootmisega on maaressursi mõistes tegemist eelkõige ka omandiga, mida kasutavad omanikud ise või mida renditakse omanikelt. Praegu rendib suur osa põllumajandustootjaid maad väiksematelt tootjatelt ja maaomanikelt ning rendimaade osakaal on 2010. aasta andmetel veidi üle poole kasutatavast põllumajandusmaast.

2001. ja 2010. aasta andmete võrdluses on rendimaa osatähtsus suurenenud üle 100 000 hektari. Ligikaudu 186 000 hektarit põllumajandusmaad on väga väikese sissetulekuga majapidamiste kasutuses ja siin võib järgmise kümne aastaga oodata muutust.

Euroopa Liidu otsetoetuste ideoloogia on seni toetanud maade harimist toidutootmise eesmärgil, kuid WTO survel on vaja otsetoetused enam tootmisest lahti siduda. See tähendab, et põllumajandustootjate kasutuses olev maaressurss konkureerib teiste alternatiivsete tegevustega, sõltudes enam sellest, kui suurt lisandväärtust hektarilt suudetakse teenida.

Nii võivad suurematel põllumajandustootmisüksustel maad käest kaduda, sest ei suudeta tasuda renti. Tootmispotentsiaali ja ettevõtte väärtuse võtmes muutub oluliseks nõuandeteenistuse roll: mida on mõistlik omandiga teha, mida ise toota ja mida sisse osta.

Tähelepanu tuleks aga pöörata küsimusele, kellele kuuluvad meie maad tulevikus ja kas maaomandiga saadav kasum viiakse riigist välja. Võib ju väita, et maa kui ressursi mõistes eksisteerib samuti turg ning kõrgema hinna pakkuja ongi lõpuks omanik, kuid lihtsustatult teemale lähenedes võib riigis olev ressurss libiseda teiste riikide residentide kätte. Siit tekib küsimus: kuidas me saame vastavaid arenguid Eestile kasulikus suunas mõjutada?  

Meil on rajatud ilusad külakeskused, nüüd peame andma neile ettevõtliku sisu. LEADER kui väga oluline maaelu võrgustik peab oma tegevustes enam keskenduma piirkonna ettevõtluse vajaduste rahuldamisele ja uute võimaluste otsimisele maaelu omapära turustamiseks ka väljapoole Eestit.

Kogukonna teenuste areng ja rahvastiku vananemine tuleb muuta võimaluseks koostöös turismi- ja ettevõtlussektoriga. Maamajanduse mitmekesistumine on oluline, lisaks põllule on meil siseveekogudes võimalik arendada kalakasvatust, mets ja metsasaadused on meie rikkus.

Peaksimegi mõtlema, kuidas oma rikkusi kasutada selleks, et Eestile rohkem tulu tõuseks. Eesti maaelu arengu seisukohalt on oluline, et meie tootjad julgeksid üha enam oma toodetele panna peale «Eestis toodetud» märgiseid, mis annavad tarbijale garantii valikute tegemisel. Ainult nii saame oma maaelu arendada.

Kui maaelu arengukava ettevalmistamisel on raskuspunkt sellel, kui palju kellelegi oleks raha vaja, siis tervikuna on vaja poliitilist otsust, kas praegune väljakujunenud põllumajandustootjate struktuur rahuldab meid või kas me tahame seda tasakaalu muuta. Selge on, et maapiirkonna ettevõtja tegutseb teistsugustes tingimustes kui linna ettevõtja ning seetõttu vajab ta kindlasti tuge riigilt.

Autor on Eesti Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituudi direktor, maamajandusökonoomika professor.