Tõnu Lehtsaar: piiritundetuse kattevarjus

Tõnu Lehtsaar Foto: Pm

Psühholoog Tõnu Lehtsaar kirjutab, et piiri ületamine loob uued piirid. Seda pole, et mingeid piire pole. Aga meeles tuleb pidada, et me vastutame enda loodud piiride eest.

Oleme kuulnud väljendit, et see inimene või see tegu läks üle piiri. Üheks hiljutiseks näiteks on ka meie ajakirjanduses kajastatud sündmus, kui ajakirjas Vogue esitleti tumedaks võõbatud valgenahalist modelli. Asjatundjate arvates oli see üle piiri minek.

Kaasaeg toob arvukalt piiride ületamise näiteid, olgu see siis Eesti lipp näitleja pärakus või Anu Saagimi labrakas Püha Vaimu kirikus. Olen püüdnud piiri ületamise kogemust tõlkida enda jaoks psühholoogia keelde, et aru saada sellest, mis on piir, mida tähendab piiri ületamine ja mis on piiri ületamise tulemus.

Psühholoogias on üheks piiri mõistega tihedalt seotud kategooriaks normi mõiste.

Norm tähendab grupi poolt oma liikmetele kehtestatud reeglistikku. Selleks, et kooslus toimiks, peavad kehtima ühiselt tunnustatud normid. Kui norme pole, kooslus laguneb. See puudutab nii perekonda, töökollektiivi kui ka ühiskonda tervikuna.

Norm väljendab väärtusi – seda, mida peame tähtsaks, oluliseks ja vajalikuks. Üks osa norme on formaalsed, väljendudes seadustes ja reeglites. Teine osa, mida nimetatakse implitsiitseteks normideks, väljendub kirja panemata, ent üldtunnustatud käitumisreeglites. Kui rikutakse kirjapandud norme, siis ollakse seadusrikkuja. Kui rikutakse kirjutamata norme, siis minnakse üle piiri. Piir on norm, mis eristab keelatut lubatust, õiget väärast, viisakat ebaviisakast, head halvast ja taotletavat taunitavast.

Piirid väljenduvad ütlustes ja kommetes. Öeldakse, et lamajat ei lööda, võõra oma ei võeta, targem annab järele. Kommetes avalduvad normid väljendavad käitumisreegleid või lihtsalt viisakust. Näiteks vanemale inimesele ja naisterahvale pakutakse istet. Meesterahvas avab daamile ukse ja laseb endast ette. Pidulik riietus väljendab lugupidamist võõrustaja ja sündmuse vastu. Paljud need põhimõtted mõjuvad täna anakronismidena. See näitab, et meie piirid on teisenenud.

Piiride sügavuse aste on erinev. Näiteks meil on hea komme süüa noa ja kahvliga. Ameerikas ja Venemaal süüakse ka nooblites restoranides ainult kahvliga. Kui ma Ameerikas elasin, päriti minult kord, kas mul on parem käsi haige, et ma kahvlit vasakus käes hoian ja noaga toitu lõikan.

Sügavaimad piirid on seotud meie identiteediga. Muhameedlane ei saa süüa sealiha, sest siis pole ta enam õige muhameedlane. Eestlaste identiteediuuringud näitavad, et meile on oluline rääkida eesti keelt, omada tükikest maad ja erineda venelastest.

Rahvusliku identiteedi kõrval on igal inimesel olemas oma identiteet ja väärikus. Teadlikkus sellest, mida ma endale luban ja mida ei luba, loob väärikuse telje.

Seega loovad piirid väärikuse. Piiride puudumine tähendab väärikuse puudumist. Me käitume oma sisemiste piiride kohaselt ja seesugune on ka meie väärikus. Kui pole piire, pole väärikust.

Erinevate inimeste piirid on erinevates kohtades. Üks vaimulik rääkis mulle vanast naisest, kes ei saanud rahus siit ilmast lahkuda, kuna ta oli üle piiri astunud: ta oli kolhoosi kuhjast lehmale heinu varastanud. Endale ei võtnud, sest varastamine oli talle vastuvõetamatu. Looma kannatuse nägemine ajas teda aga südametunnistusega vastuollu – teoni, mis painas surmatunnini.

Sellele vastandub paljude inimeste hoiakuid väljendav anekdoot Hruštšovist, kellele kaevati, et kolhoosnikud varastavad kogu aeg. Parteijuht arvas, et võtku, ega nad riigist midagi välja ei vii. Piir pole range, piir on vaieldav, sest inimeste piiritunne on erinev.

Me peame subjektiivselt oma piire üldkehtivateks. Me arvame, et teised mõtlevad samuti nagu meie, ja vahel me isegi nõuame seda teistelt. Lugesin kunagi üht artiklit, kuidas valged võtsid üle Ameerika. Indiaanlastele ei mahtunud pähe, kuidas saab maa olla kellegi oma. Olid küll suguharudevahelised territoriaalsed piirid, kuid maa oli indiaanlase ema ja indiaanlane ise osa loodusest. Valge mees lõi piiritikud maasse ja elas oma arusaamise järgi eraomandist. Kuidas meile see ka ei meeldi, arvestab suur osa maailmast hoopis teisi piire kui meie oma õhtumaal.

Piiride ületamine võib toimuda erineval viisil. Usun, et me kõik oleme ületanud mingeid enda jaoks olulisi piire, oleme üle elanud seda, kui teised lähevad üle piiri.

Me teeme vahel tegusid, mis on vastuolus meie parimate ideaalide, kavatsuste, püüdluste, väärikuse ja väärtustega. Sotsiaalpsühholoogia keeles on tegemist hoiakute ja käitumise seose probleemiga. Pikka aega oldi arvamusel, et hoiakud loovad käitumise. See tähendab, et me käitume vastavalt oma tõekspidamistele ja väärtustele. Kaasaegsed uurimused näitavad üha enam käitumise olulisust hoiakute ja arusaamade kujunemisel. Pigem ollakse seisukohal, et me leiame hõlpsasti seletusi oma tegudele, kuid sageli ei tee seda, mida õigeks peame.

Üks seletusi, miks inimesed käituvad oma arusaamade vastaselt, on, et me valime käitumuslikult kõige lühema tee. Näiteks võib suhkruhaige pidada edukalt dieeti, kuni ta pole sattunud maiustavasse seltskonda. Arvutisõltlane ei suuda ekraani eest lahkuda, sest köitev on vaid kliki kaugusel. Meie infoküllane maailm asetab iga päev meie ette valikuid, milles nii tegemine kui ka tegemata jätmine kujundab selle, kes me oleme. Tehtud tegu loob uued piirid. Vaid hukkamõistetud piiriületus jätab vanad piirid paika.

Piiri ületavat käitumist reguleerib eneseteadlikkus. Ühes klassikalises psühholoogiakatses paluti grupil üliõpilastel, kes pidasid valskust õppetöös vääraks, täita IQ test. Üksinda ruumis viibiva tudengi testi täitmise pidi lõpetama kellahelin. Selgus, et 71 protsenti testitavatest jätkas pärast kellahelinat tööd, see tähendab – nad petsid. Kui ruumi pandi suur peegel, tegi seda vaid seitse protsenti katseisikutest.

Üldine järeldus sarnastest uuringutest on, et kui inimesed on teadlikud iseendast, näevad ennast kõrvalt või mõtlevad aktiivselt mingitele väärtustele, siis on suurem tõenäosus, et nad käituvad oma tõekspidamiste kohaselt. Vastupidi, kui inimene on anonüümne, tal pole teadvustatud ja kaalutletud seisukohti, siis ta kipub tegema seda, mis mugavam või kasulikum.

Piiriületajad peavad ennast sageli missiooni kandjaks. Pärast Madonna kontserdi järelpidu esines Saagim heategijana, sest tema sõnul on kirik suletud, seal on võltsmoraal, jutlused on igavad ning kirikus tuleks teha midagi huvitavat. Ajaloost võib tuua lausa äärmusliku näitena ebainimlikkuse ühe sümboli, Hitleri, kes enda arust tegi aaria rassile head, hävitades juute, vaimuhaigeid ja homosid. Need on rasked ajad, kui labasus või kurjus kehtestavad piiri.

Piiri ületamine võib kujuneda sõltuvuseks. Kunsti olemuseks on kombata ja väljendada piire. Juba Freud rääkis sellest, et meil on ürgne tung ületada ja purustada väljakujunenud norme. Piiri rikkumine võib toimuda katarsise vormis, me oleme midagi uut tunnetanud, piire nihutanud. Kord rikutud piir ei paku enam pinget. Mul oleks huvitav lugeda võrdlevat uurimust näiteks laste animafilmide sisu ja agressiivsuse määra muutumise kohta viimase paari­kümne aasta jooksul. Mulle tundub, et feeling’u tekkimiseks on vaja üha agressiivsemaid, kummalisemaid ja lärmakamaid tegelaskujusid. 

Piiride ületamine on kallis protsess. Abielutruudus on odavam kui lahutustega tegelemine. Lapsele kõige lubamine paneb maksma tema mõtlematuste eest.

Piiride rikkumine tekitab konflikte. Konfliktoloogias peetakse üheks konfliktide sagedasemaks allikaks käitumisnormide rikkumist. Üheks näiteks võib siin tuua uuest testamendist Ristija Johannese loo. Johannes kuulutas meeleparandust ja Jumala Riiki, kutsudes inimesi oma kurjadest tegudest loobuma ja elama jumalakartlikku elu. Ta saavutas suure populaarsuse ja paljud järgisid teda. Ta julges aga teha märkuse vürst Heroodesele, et tollel ei ole õigust pidada oma venna naist. Heroodes pani Johannese vangi ning hiljem laskis oma sohinaise õhutusel jumalamehe pea maha raiuda. Lodevus ei talu moraalset nõudlikkust, lõdvad piirid ei seedi rangeid jooni.

Piiride ületamine loob mudeli. Sotsiaalse õppimise teooria ütleb, et me õpime erinevaid käitumisviise mudelite alusel. Mudel hakkab elama oma elu ja avaldab mõju seal, kus me ei arvagi. Hiljuti jooksis meie ajakirjandusest läbi sõnum lastevahelise seksuaalvägivalla järsust kasvust. Põhjuseks toodi, et lapsed rakendavad internetis õpitud vägivalda. Eriti raskes olukorras on lastekodude ja erikoolide lapsed, kes elavad suhteliselt kinnises keskkonnas.

Piiri puudumine võib väljenduda avalikus sildis. Aastaid tagasi kaotasin Novosibirski ühistranspordis korduvalt ja arvukalt oma talvemantli nööpe. Hullemat ja jõhkramat trügimist pole ma kusagil mujal näinud. Trammi seinal ilutses aga silt pealkirjaga «Kultuurse reisija meelespea». Seal oli loetletud tosin punkti, kuidas kultuurne reisija käitub. Pakub istet, ei lõhu mööblit, ei röögi kõva häälega jne. Vahel tundub mulle, et meie kaasaegse ühiskonna kaks põhilist märksõna – demokraatia ja tolerants – on nagu piiride puudumist varjavad sildid.

Demokraatia on definitsiooni järgi rahva võim. Mulle tundub, et meil on üha enam tegemist vähemuste diktatuuriga. Hakkasin selle üle järele mõtlema, kui nägin Pariisis põlenud autovaresid. Tolerants, mis peaks olema lugupidav ja salliv suhtumine inimesse, on muutunud põhimõtte- ja moraalilageduse ning piiritundetuse kattevarjuks. Samal ajal ühiskonnas pere- ja koolivägivald suurenevad, isikuvastaste kuritegude arv kasvab ning me ei hiilga lugupidamisega teise inimese vastu. Kui me hõigume vaid silte ja ei nimeta tegelikkuses toimuvat õigete nimedega, muutume kergesti haavatavaks.

On piire, mille ületamine paneb põdema. Juba Émile Durkheim kirjutas sellest, et kiiresti muutuvates ühiskondades, kus piirid pole inimestele selged, tekivad probleemid nagu üksildus ja enesetapud. On piire, mille ületamine loob inimese jaoks täiesti uue tegelikkuse.

Ennekõike puudutab see taas piire, mis on seotud identiteedi ja eksistentsiaalsete kategooriatega. Kui võimatu saab tegelikkuseks, kui miski pole enam püha, võib inimene uue tegelikkusega mitte leppida. Kui ühiskond ületab inimese jaoks kriitilise piiri või kriitilise arvu piire, muutub inimene passiivseks pealtvaatajaks või lahkujaks. On neid, keda poliitikute omavaheline piiritundetu jagelemine on väsitanud, on neid, kes ei lepi perverssuste normaalseks kuulutamisega, on neid, kes ei usu enam lubadusi… Mind teeb väga murelikuks Andrus Saare väide, et 22 protsenti Eesti elanikest soovib välismaale minna.

Piiride pidev ületamine viib piiride avardumiseni ja üldkehtivate piiride puudumiseni. Seda võib nimetada lodevuseks, kuigi paljud peavad seda vabaduseks. Minu jaoks on oluline ajalooline kogemus, kus lodev kultuur murdub vitaalse ja põhimõttekindla ees. Tundub, et õhtumaa kultuur on moraalselt juba islamile kaotanud. Kardan, et territoriaal-poliitilised muudatused on lähituleviku vormistamise küsimus.

Inimühiskond toimib vaid tänu piiridele. Piirid on ja jäävad, kuigi meie teod teisendavad neid aja jooksul. Kõlbelise otsustuse uurimused näitavad, et inimesed erinevad väga oluliselt ka elukondlike moraalsete otsustuste osas nagu maksude maksmine või naabri tüssamine. See näitab, et meie ühtne piirisüsteem logiseb kõvasti. Usun samas, et kuni on olemas südametunnistus, talupojamõistus ning me väldime musti tegusid ja nende valgeks valetamist, jääme püsima.

Me loome oma tegudega kvaliteedid, mis edaspidi suunavad meie elu. Piiri ületamine loob uue tegelikkuse, millel on oma uued piirid. Seda pole, et mingeid piire pole. Kas piiride ületamine on progress või mandumine, jääb asjaosaliste otsustada. Relvastatud inimgruppi nimetavad ühed bandiitideks, teised vabadusvõitlejateks. See, millise maailma anname oma lastele, oleneb paljuski meist. Me vastutame enda loodud piiride eest.