Perenaine ja tema maja

Signe Kivi Foto: A.Peegel

Kunstiakadeemia tänavust 95. sünnipäeva tuleb võtta kui eesti akadeemilise kunstihariduse saja aasta juubeli eelmängu.

Juubelit ennast tahetakse pidada samas kohas, aga uues, juba praegu Tallinna moodsa city ühe tõmbenumbrina esitletud, taanlaste projekteeritud klaastornis.

Rektor Signe Kivi on kinnitanud, et kõik ettevalmistused on tehtud ja kahe aasta pärast peaks akadeemia uus hoone särama masu kiuste täies hiilguses. Tahaks loota, et nii ka läheb.

Olen külalisõppejõuna viimastel aastatel õpetanud arhitektuuri- ja linnaplaneerimise üliõpilastele kultuuri- (sh ruumi-)semiootikat ja jaganud nende nördimust «arendajate» diktaadi üle linnaruumi suvalisel kujundamisel. Vähemasti nende endi uus õpikodu hakkab kõnetama linnakodanikke ja Tallinna külalisi kunstikeeles.

Rektor, peale selle, et ta on akadeemilise kollektiivi pea, on ka ülikooli peamaja või kampuse peremees/perenaine. Peremees teadagi võib olla mitut moodi, enda kui isanda või käskija positsiooni rõhutav või primus inter pares.

Tartu Ülikoolis õppimise ajast mäletan seda hingevärelust, kui ootasin audientsi või «vaibalkäimist» rektori(te) ooteruumi samme summutaval plüüšvaibal. Ma ei tea, mis vaip kaunistab kunstiakadeemia tekstiilikunstnikust rektori eesruumi ja kabineti põrandaid või seinu ja kas neid seal üldse on, aga suhtlemiskogemus Signe Kiviga laseb mul väita, et ta on «esimene võrdsete seas», kes võtab oma missiooni ja kohustusi just nimelt p e r e naisena.

Kultuuriministrikski tõusis ta ennekõike n-ö oma pere keskelt – Eesti Kunstnike Liidu asepresidendina. Ja kui kultuurkapitali tegevjuht tegi kogu kultuuriavalikkusele tünga, siis jätkus just Signe Kivil eesti poliitikute puhul nii harva kohatavat vastutustunnet, mis ajendas teda ministri kohalt lahkuma, sest ta ei saanud enam teenida (minister tähendab ladina keeles sõna-sõnalt «teenijat»!) peret, kus keegi on osutunud vargaks.

Eesti Kunstiakadeemial on seljataga, kirjanduslikult väljendudes, pikk ja seiklusrikas elutee. 1914. aastal asutatud Tallinna Kunstitööstuskoolist kujunes Nõukogude aja ahistustele ja absurdile  vaatamata rektorite Jaan Varese ja Jaak Kangilaski juhatamisel eesti liberaalse mõtte ja õpetuse keskus.

1960ndate lõpus olid just Tartu Riiklik Ülikool ja Eesti Riiklik Kunstiinstituut üliõpilaste mässuvaimu astjateks. Praegune rektor sai oma esimese poliithariduse laulva revolutsiooni lainetes.

Kunstnikkond ja boheemlus on paljuski sünonüümid. Vahepeal tundus, et 1995. aastal Eesti Kunstiakadeemiaks ümber nimetatud ja euroopaliku kunstihariduse templiks tõusnud ülikool vajub boheemluse rappa. 2005. aastast akadeemiat tüüriv Signe Kivi paistab olevat saanud olukorra kontrolli alla. See kuulub perenaiselikkuse juurde.

Järgmisel aastal, kui Kivi esimene rektoriaeg saab ümber, selgub, kas talle antakse mandaat ka kunstiakadeemia uue kodu avamiseks rektori ja perenaisena. Majaehituse käimaminek on küllap üks eeldus.