Majanduse kiire kasvu aastatel rahavihmas ja tehnoloogia arengu toel õitsema hakanud kiirlaenuäri kujunes Eestis üsna kiiresti sotsiaalseks probleemiks. Seda juba ajal, mil ühiskonnas köeti üles ootusi, et sissetulekud kasvavad ka lähiaastail niisama kiiresti.
Masu on sundinud meid kainemalt oma võimalusi hindama. Ka on seadusemuudatustega kiirlaenuettevõtteid mõnevõrra talitsetud. On piiratud intresse, kohustatud tarbijaid põhjalikumalt teavitama ja üleüldse läbipaistvamalt tegutsema.
Kuid nagu kinnitavad tarbijakaitsjad, on laenuäri ikkagi sammu võrra ees. Kui ühed leppetrahvid keelatakse, ilmuvad uutesse lepingutesse teistmoodi sätted.
Kasutatakse ära ka seaduste nii-öelda halli tsooni, abstraktseid mõisteid, millele kohtulahendid pole veel jõudnud sisu anda.
Valdkond on värske, heade kommete ja tavade tekkimine võtab aega. Kuid inimesed, kes 1000 krooni laenu võtnuna ühel hetkel kümnetesse tuhandetesse ulatuva võlakoormaga silmitsi seisavad, tajuvad reaalsust väga teravalt juba praegu, kui katteks läheb mängu kodu või muu elu jooksul kogutud vara.
Mis aitaks? Elu on näidanud, et tõhusamale teavitamisele ja seaduse täpsustamisele lõpuni loota ei saa, ehkki mõlemas suunas tuleb edasi liikuda. Kohtuasjad kiirlaenukontorite pattude vastu on käinud üle kivide ja kändude isegi riigil, mis veel eraisikust rääkida. Üks võimalusi oleks ehk kontorite tegevusele senisest tõhusama kontrollimehhanismi leidmine, selle mõju peaks olema eeskätt ennetav. Muidugi aitab laenuahvatluste vastu alati kõige tõhusamalt see, kuidas inimene ise oma võimalusi hindab.
Kiirlaenude puhul tekib alati ka omaette küsimus, miks ühiskond üldse seda teemat nii valuliselt käsitleb. Kriitikale öeldakse vastu: see on äri nagu iga teine – täiskasvanud täie mõistuse juures inimene peab teadvustama, millele ta oma allkirja annab.
Paraku pole see sugugi nii. Isegi soliidse pangaga sõlmitud kodulaenulepingu nüansid käivad paljudele üle jõu – kirbukirja pressitud (peidetud?) probleemid ilmnevad suuremate (elu)muutuste korral. Või teine näide. Ka juriidilise hariduseta inimene peaks suutma iseseisvalt seadusi lugeda. Ent kui paljud seda tegelikult suudavad?
Kiirlaenud on seotud inimlike nõrkuste ja emotsioonidega ning seetõttu tuleb ka nende eest kaitsta. Kui laenukraanid jälle julgemalt avanevad ja meile kinnitatakse üha, et olemegi kriisi põhja ära katsunud, võib ettevaatus kergesti ununeda.