/nginx/o/2014/03/06/2877456t1h9571.jpg)
/nginx/o/2009/07/16/208292t1h1f48.jpg)
Esimesed asjad esimestena. President Toomas Hendrik Ilvese talendi austajad kodumaal ei pea muretsema.
Ahto Lobjakas: Euroopa numbrid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Temast ei saa kunagi Euroopa Liidu presidenti. Mitte selles Euroopas, mida me tunneme.
Laskumata muudesse üksikasjadesse – selles Euroopas, kus elame, ammendasid idaeurooplased oma poliitilise limiidi poolakas Jerzy Buzeki määramisega Euroopa Parlamendi presidendi suuresti tseremoniaalsele ametikohale.
Reaalses maailmas saab ELi presidendiks ilmselt Hollandi kristlik demokraat Jan Peter Balkenende. Ei Tony Blair ega Luksemburgi peaminister Jean-Claude Juncker tule arvesse juba sellepärast, et avasid oma kaardid liiga vara. Juncker on lisaks rahvusvahelises poliitikas kääbus (mida kinnitab tõik, et ta ajakirjanduse vahendusel seda eitama peab). Blairi kaelas ripuvad veskikividena Iraagi sõda, Suurbritannia nael ja Tööpartei astumine poliitilise spektri vasakusse ossa.
President peab tulema paremalt. Vasakule tiivale jääb välisminister (või «kõrge esindaja», nagu tiitel ütleb). Kuna viimane peab pärinema suurest riigist, saab selleks tõenäoliselt Briti välisminister David Miliband.
See kõik kehtib eeldusel, et Tšehhi Vabariigi president Vaclav «Dr. No» Klaus Lissaboni leppele ikka alla kirjutab. Brüsselis toimunud ELi tippkohtumisel jagati kulisside taga kõrgeid kohti kui laskmata karu nahka.
Kui Lissabon reaalsuseks saab, hakkab kehtima vanasõna, et pikimgi reis algab üheainsa sammuga. Selleks sammuks on ELi presidendi ja välisministri määramine.
Järgneb poliitiliste mahhinatsioonide kõrgem matemaatika, mille keerulisuse aste ületab kõik ELi poolt senikogetu. ELi president ja välisminister tuleb sättida samale püünele, kus juba seisavad Euroopa Komisjoni president (kelle üheks asepresidendiks saab uus välisminister), ELi ringlev eesistumine (mis jääb kärbitud vormis püsima) oma presidendi ja/või peaministri ning välisministriga ja Euroopa Parlamendi president (oma 14 asepresidendiga).
Olgu, see viimane oli nali. Europarlamenti juhib poliitiline vaakum, kelle ainus konverteeritav õigus on veeta iga ELi tippkohtumise esimesed 15 minutit valitsusjuhtide ja riigipeadega. Pärast mida tõstetakse ta ukse taha.
Nagu paljut muudki, luuakse võimuorganeid Euroopa Liidus ülevalt alla. Ajalooline kogemus näitab, et see ei ole kõige tõhusam viis tagada neile autoriteet ja rahva armastus. Väljast vaadatuna on lisaks kaheldav, kas mõni tuleviku Kissinger oleks rohkem rahul oma eelkäijast, kui ta ELi numbril helistades avastaks sellelt viis paralleeltelefoni.