Andres Tarand.

FOTO: Peeter Langovits

Sellenädalast riigikogu avaldust Nord Streami gaasijuhtme kohta võib vist vaadelda kui meie riigi viimast seda afääri puudutavat sammu.

Ma ei oska täpsemalt hinnata, kas see, et Nord Stream alahindab juhtme piiriülest mõju, on küllaldane põhjus Euroopa kohtusse pöördumiseks. Espoo konventsiooni ja ÜRO mereõiguse lepingu võimaluste kohta peaksid oma arvamuse ütlema pädevad juristid ning valitsus võiks seejärel omakorda poliitiliste ja juriidiliste seikade plusse-miinuseid kaaluda. Ilmselt oleks kasulik üritada hankida konfidentsiaalset infot ka Rootsi valitsuse arvamustest.



Kui üks päevaleht nägi Eestit senise asjade käigu juures isolatsioonis olevana, siis see on liialdatud. Peab märkima, et alates Putini-Schröderi pidulikust lepingu allkirjastamisest on kogu aeg olnud kõige tõenäolisem, et plaan teostub. See ei tähenda aga, et negatiivsete asjaolude esiletõstmine ehk elementaarne enesekaitse oleks täiesti mõttetu.



Eesti põhiline mure on olnud siiski poliitiline. Piltlikult öeldes kulgeb terastoru enam-vähem sealt, kus omal ajal raudne eesriie. Ja Putini selgesõnaline seisukoht, et  toru tuleb vajadusel sõjalaevastikuga kaitsta, on meile kui kõige pikema torust riivatava rannajoonega riigile ähvardus. Tõsi, selle seiga unustas peale eelmise europarlamendi koosseisu Vene delegatsioon juhi Ria Oomen-Ruijteni ka hea tuttav Paavo Lipponen, kes äsja meenutas, et torul on ka teine ots, mis lõpeb Saksamaal. See on tõsi, kuid ei seleta mingil viisil, miks toru ei võiks kulgeda merepõhja asemel maismaal.



Vahemärkusena: Paavo Lipponeni astumine


Schröderi jälgedesse maksis talle võimaluse kandideerida Euroopa Liidu presidendiks. Teatavasti tõstis Lipponen peaministrina Soome asendit ELis järgu võrra ning oli sellega kandidaadi tiitli ära teeninud. Kuid Poola ajakirjandus teatas kohe, et Poola Lipponeni kandidatuuri Nord Streami töökoha tõttu ei toeta.



Poolakad olid juhtiv jõud ka Euroopa Parlamendis, kui petitsioonide komisjon asja arutas. Ja lisaks poolakatele esitasid Eestiga sarnast kriitikat nii leedulased kui rootslased, aga näiteks ka Hendrik Lax Soomest. Seetõttu ei ole sõna «isolatsioon» praeguses kontekstis kõige sobivam. Muidugi tuleb möönda, et Euroopa Parlament ise oli algusest peale protsessist isoleeritud ja ainult kolmanda sektori kaebus muutis keskustelu seal võimalikuks. Nord Stream teatas kohe, et parlamendi arutelu ei mõjuta tema plaane karvavõrdki.



Päris nii see siiski ei läinud. Nord Stream üritas keskkonnahinnangut teha esialgu väga pinnapealselt ja alles parlamendi diskussiooni käigus mainitud militaarne kola koos lõhkeainetega Soome lahe põhjas ning Eesti teadlaste tõstatatud dioksiini ja elevhõbeda probleem sundis neid põhjalikumatele uuringutele.



Euroopa Parlamendi petitsioonide komisjonist on kasu siis, kui seal räägitu hästi ja laialt kodanike hulgas vastu kajab, nii et poliitikud oma häälte lugemisel sellest mõjutatud on. Ehkki ühe inimese vaatepunktist olid Nord Streami lood suuremate liikmesriikide pressis kenasti esindatud, jäi asi kampaania mõõtmetest kaugele.



Allakirjutanu ponnistused aega võita ja loota finantseerimisraskustele või veel enam investeeringute hilinemisele, et Nord Stream merepõhja asemel maismaale ehitataks, lõppesid selle aasta juunis. Läänemere rühma juhi Christopher Beazley nimel tehtud kiri keskkonnavolinik Stavros Dimasele läks teele koos koopiatega Läänemere riikide valitsustele, taotledes põhjalikumaid uuringuid piiriülese mõju kohta. Üldjoontes sama, mis akadeemik Tarmo Soomere paar päeva tagasi riigikogus ettekandes põhjalikult esitas.



Volinik Dimas vastas, viidates Soome keskkonnamõjude hinnangule ning iga Läänemere riigi kompetentsile selles küsimuses. See tähendab, et kuna Saksamaa kindlustas ennast Euroopa Komisjonis Nord Streami projekti kuulutamisega «üleeuroopalise tähtsusega» ettevõtmiseks, siis sõltub edaspidine Espoo konventsiooni järgi nendest Läänemere riikidest, kelle majandusvööndit toru läbib.



Eesti kaotas oma võimaluse, keeldudes rajatist Paldiski lähistele lubamast. Hindasin seda näiliselt julget liigutust küsitavaks mitte ainult hea tava seisukohast, vaid olles täiesti kindel, et seal leidub eriti ohtrasti militaarkola. Oli ju tsiviillaevadel mitmesajaruutkilomeetrisele alale sisenemine keelatud.