Mart Rannut: rahvuslik suletus ja rahvuslik alaväärsuskompleks

Mart Rannut Foto: Egert Kamenik/ Postimees

Eesti riigis ei ole seadusi, mis annaks eestlastele rohkem õigusi kui teistele rahvastele, kirjutab Tallinna Ülikooli keelepoliitika professor Mart Rannut.

Tartu Ülikooli sotsiaalse kommunikatsiooni professor Marju Lauristin analüüsis õiguskantsleri hiljutist kõnet riigikogus, kus viimane pakkus kaalumiseks automaatset Eesti kodakondsust kodakondsuseta vanemate lastele (PM AK 24.10).

Lauristini kontseptsiooni aluseks on levinud «kahe maailma» vastandav käsitlus. Artikkel joonistab välja naiivse mustvalge mõttemalli, kus ühel pool on 21. sajandi Lääne-Euroopa demokraatia ja teisel pool sõjaeelne Ida-Euroopa rahvuslus.

Selle Ida-Euroopa rahvusluse kandjad on Lauristini iseloomustuse järgi ülimalt veidrad olendid: emotsionaal­sed ja oma riigiga köidetud kodakondsuse lepingulise vahekorra asemel hoopis ühistel juurtel põhineva isamaa-armastuse «lillesidemega», ning ebaratsionaalsed, kes arvad, et kodakondsust võib üks rahvus teisele kinkida.

Siia hulka kvalifitseerib Lauristin ka Eesti rahvuslased koos nende etnosekeskse identiteediga. Esitatud mallis ei puudu ka dünaamiline aspekt: Lauristin leiab, et «mida kangema kaelaga on eesti rahvuslus, mida vähem ilmutab Eesti riik sellist siirast, tõsist ja südamega läbi tuntud tahet kohelda võrdselt oma eri rahvustest kodanikke, seda nõrgemaks ta muutub».

Vastavalt konstrueeritud karikatuurse vastanduse abil üritab Lauristin kirjeldada nii Eesti kodakondsus-, lõimumis- kui ka haridusküsimusi. Osa järeldustega on põhjust nõustuda, nagu vajadus ühiste väärtuste järele, demokraatia kindel kaitsmine ja vastastikune sallivus (mis Lauristini järgi küll ainuüksi Lääne-Euroopat iseloomustab). Muud järeldused vajavad õigeks ajamist.

Lauristin toob ajaloo mootorina sisse rahvuskeskse ja kodanikukeskse riigiteadvuse vastanduse, mida ajaloos on esinenud tihti (Gellneri väitel iga riigi arengus).

Sajandite ja Euroopa osadega on aga Lauristini kontseptsioon kraavis, vastandades Ida-Euroopat, kus natsioon tähendavat rahvust, Lääne-Euroopale, kus natsioon tähendavat kodanikkonda.

Tegelikult on siin aluseks kahe eri (keele-)poliitilise paradigma kõrvutamine, mis veel pärit Napoleoni-eelsest ajastust, ulatudes juurtega 18. sajandisse ning Saksa Kulturnation’i (kultuurrahvas ilma ühtse keskvõimuta) ja Prantsusmaa kodanikurahva (keskvõim ilma ühtse keele ja kultuurita) vastandusse filosoof Herderi kirjatükkides (sama teemat käsitlesid ka von Humboldt ja Fichte).

Herderi märgatud vastandused on aktuaalsed ka tänapäeval nii õiguses kui ka poliitikas, mõjutades kodanikkonna kujundamise põhimõtteid: ühel pool kodakondsuse saamist aktiivselt kontrollivad Saksamaa, Austria ja Šveits, teisel pool liberaalsemad Prantsusmaa ja Lõuna-Euroopa.

Meie, kes me oleme saksakeelsest kultuurimaailmast, kuulume ka olulises osas viimasesse. Küll aga ei saa vastanduse alusel väita, et Prantsusmaa oleks tunduvalt demokraatlikum kui Saksamaa. Kui rääkida näiteks vähemusõigustest, siis Prantsusmaal oma karmi keelevähemusvastasusega oleks paljudelt Euroopa riikidelt, sealhulgas ka Eestilt vähemuskaitse osas mõndagi õppida.

Igal juhul ei ole Ida- ja Lääne-Euroopa vastandamiseks rahvuskesksuse osas alust, vastupidi, mitmed riigid, Eesti sealhulgas, on oma kõrgete keeleliste ja vähemuskaitse inimõigusstandarditega paljudele Lääne-Euroopa riikidele eeskujuks. Samas tasuks Eestis julgemalt üle võtta lääneliku Prantsusmaa keeleseaduse sätteid, mis on küllaltki tõhusalt hoidnud tagasi inglise keele survet.

Erinevalt õiguskantslerist on Lauristin meelevaldselt vastandanud kaks teineteist täiendavat Eesti Vabariigi põhiseaduse osa – keelt ja kultuuri ning isiku õigusi ja vabadusi käsitleva osa. Selline vastandus ei ole teaduslikult põhjendatud, siin soovitan lugeda selle valdkonna vaieldamatu tipu Fernand de Varennesi vastavaid analüüse.

Lauristini kodakondsuse mõiste analüüs jääb lihtsalt arusaamatuks, eriti selle tõlgendus Ida-Euroopa, sh Eesti eripärasest kodakondsusest kui isamaa-armastuse «lillesidemest», mida üks rahvus teisele kingib. Ükski õigusakt sellist nägemust ei toeta.

Vastupidi, Eesti on oma kodakondsuse regulatsioonimehhanismi poolest sarnane teiste Euroopa riikide omaga, mis omakorda vastanduvad Ameerika mallile, kus kodakondsus on inimõigus. Eesti riigis ei ole seadusi, mis annaks eestlastele rohkem õigusi kui teistele rahvastele. Tõenäoliselt on siin segamini instrumentaalne keelekasutus (nt riigikeelega seonduv) ning keelega seotud hoiakud ja samastumine.

Olen nõus, et Eesti vajab põhiseaduspatriotismi ja ühisväärtusi, seda ka sõdade, vallutuste, ülekohtu ja kannatuste mälestustes, mis eeldab valusasti puudutavate ajalookogemuste ühist mõtestamist ning ajaloo traumade lepitavat käsitlust endiste vaenupoolte dialoogis.

Samas nõuab see võitlevat hoiakut demokraatiat ähvardavate ohtude ning inimõigusrikkumiste suhtes. Demokraatia kindel kaitsmine ja vastastikune sallivus võiksidki olla eeldused, millele saaks rajada Eesti kodanikukeskse riigiidentiteedi.

Eesti riigi saab kõigile Eesti kaasmaalastele rohkem koduks muuta just katse võtta õigusriigist tulenevat kõigi kodanike võrdsuse ideed südamega, siiralt ja tõsiselt. Olen Lauristiniga samal arvamusel, et ka usaldust Eesti erikeelsete elanike vahel võiks rohkem olla.

Täiesti erineval seisukohal olen aga Lauristini pakutud lahenduste suhtes. Praegust patiseisu-olukorda peab ta rahvusliku kange kaela – rahvuskonservatiivse retoorika ja ülbe käitumise – tagajärjeks, mis Eesti riiki nõrgemaks muutvat. Lahenduseks pakub Lauristin venekeelse elanikkonna võrdväärset ja austavat kohtlemist Eesti poliitika subjektidena. Mida see täpselt tähendab, jääb selgusetuks, küll aga õhkub artikli meelsusest, et eestlased on jälle venekeelsetele liiga teinud.

Lauristini arusaam võrdsusest on selgelt midagi muud kui inimõigusinstrumentides sätestatu, kus selle aluseks on mittediskrimineerimise põhimõte. Artikli algusosa põhjal võiks arvata, et just eesti keele kui riigikeele säilitamise kohustus tekitab Eesti riigis hirmsat diskrimineerimist, mis on aga väär ja mõistetamatu väide.

Ühe näitena, kus usalduse puudus tulemuslikkust takistab, toob Lauristin aastaid kestnud ja suhteliselt vähemõjusad integratsiooniponnistused. Meie integratsiooniprogrammi hinnanud Ernst & Youngi raport on teist meelt, pidades põhjuseks puudujääke hariduspoliitikas ning saamatust programmi juhtimises (meie rahvastikuministrid!). Märgin veel, et ka praegune sotsiaaldemokraatide koostatud integratsiooniprogramm võeti esimesel korral rajalt maha enne riigikokku jõudmist – Eesti riigi vastasuse eest!

Teise variandi puhul, mis jõudis valitsusse pooleaastase hilinemisega, oldi ettevaatlikumad: see salastati kuni vastuvõtmiseni. Kuigi parem kui esimene variant, on viimane siiski rikas tühiloosungitest ja ideoloogilistest stampidest, mis osaliselt tänapäeva teaduslike arusaamadega vastuolus.

Ühe lahendusena toetab Lauristin õiguskantsleri mõtet teisendada Eestis sündinud ja kasvanud mittekodanike lastele kodakondsuse saamise protseduuri selliselt, et nad ei peaks kodakondsust riigilt taotlema, vaid saaksid selle automaatselt. Olen ise siin äraootaval seisukohal, kuni andmeid vastava rühma kohta on rohkem kogutud.

Praegu on kodakondsuseta noori, kelle vanemad pole lastele Eesti kodakondsust taotlenud, üle paari tuhande. Kes nad on ja mida nad endast kujutavad, me ei tea, sest uuringuid nende kohta pole. Küll aga on mujal uuritud vastavaid rühmi, kes kodakondsus-, haridus- ja muudest ühiskonna olulistest institutsioonidest mööda elavad.

Nende hulgas on valdav osa madala haridustaseme, suure töötuse ja kriminogeense taustaga ning seetõttu on mõistetav riikide leige huvi sellistele kodakondsust pakkuda. Vastupidi, riigid tahavad oma kodanikeks tippe nii teaduses, spordis ja kultuuris laiemalt kui ka lihtsalt jõukaid inimesi.

Kodakondsus on leping riigi ja üksikisiku vahel ning siin ei huvitu riigid kodanikest, kes sotsiaalabi peal elama ning tihti kainestus- ja vangimaja külastama hakkavad. Mida Eestis elav vastav marginaalne rühm endast kujutab, pole teada, igal juhul pole mõtet seda rühma samastada kogu venekeelse elanikkonnaga.

Lauristin peab vajalikuks, et Eesti kodanikuks kasvamine oleks kõigile Eestis sündinud vene noortele sama loomulik kui eesti perede lastele. Peale on kasvamas uus põlvkond Eestiga oma päritolu, koolitee ja perekondlike sidemetega tihedalt seotud vene noori, kellel on oma eestlastest eakaaslastega väga sarnased (paraku eeskätt tarbijalikud) eluväärtused ja elulaad, kuid kes tunnevad puudust eneseteostusvõimalustest, mistõttu nende seas levib võõrdumuse ja tõrjutuse tunne Eesti riigi suhtes ning usu puudumine Eesti Vabariigi haridussüsteemi, mis on kõik õige.

Küll aga ei jaga ma Lauristini optimismi kavandatava uue põhikooli õppekava suhtes. Uus õppekava on venekeelse haridussüsteemi osas metsas, jätkates kahe keeleliselt vastandatud koolisüsteemiga, millest üks toodab esimese (eesti kirjakeel selge, valgekrae karjäär) ja teise sordi kodanikke (ei sobi tööks paberitega).

Tegemist on räige inimõiguste rikkumisega, kus ühele osale riigi pakutava haridusteenuse saajatest ei pakuta võrdseid võimalusi, mille tõttu osa lõpetajatest ei ole ei edasiõppimisel ega tööturul konkurentsivõimelised. Sellise õppekava vastuvõtmisel jätkuks senine Lauristini kirjeldatud «alternatiiv»: ükskõiksete ja manipuleeritavate, Eesti riigist võõrandunud noorte pealekasv ning globaalsesse tarbimismaailma hajuvad kodumaata ja aadeteta põlvkonnad.

Veelgi enam, praeguse keeleliselt segregatiivse koolisüsteemi toodetud praagi tõttu toimunud 2007. aasta aprillimäsu ei jääks kindlasti viimaseks. Kui selle toimumisega kaasneb ka välisjulgeolekukeskkonna nõrkus, on ilmne eeldada meie idanaabrit huvitavaid Eesti riigi julgeolekut kahjustavaid järeleandmisi, mis lõppkokkuvõttes viiks eesti keele ja kultuuri ja Eesti riigi hääbumiseni.

Sellele eelneks meelsuse muutus: normaalne iseseisvale riigile ja selle kodanikele sobiv käitumine asenduks järjest süveneva rahvusliku alaväärsuskompleksiga, kus leitakse, et ümberrahvustumine ja teise riigi valitsemise alla kuulumine ongi see õige lahendus.

Sellisele Lauristini soovitud arengule on ka Eesti riigi jätkusuutlikku arengut pakkuvaid alternatiive, kuid need eeldavad teadusmahukat riigi ja ühiskonna arendust, inimõiguspõhimõtete ja demokraatia järgimist ning rahvuslikust alaväärsuskompleksist lahtisaamist.