Andra Veidemanni arvates on meil pärast põhiseaduse kehtima hakkamist avalikkuse huvi demokraatia vastu vaibunud. Ja kuigi formaalsete tunnuste järgi peaks Eesti kuuluma pigem leppe- kui enamusdemokraatiat esindavate riikide hulka, piiravad esimest teise varjud ja ahvatlused.
Iseseisva riigi toimimist iseloomustavad teatud parameetrid. Eesti puhul on peetud iseenesest mõistetavaks, et meil on demokraatlik riik ehk teisisõnu – tema toimemehhanismid on demokraatlikud.
Küllap mäletavad poliitikahuvilised, et president Lennart Meri pidas ikka ja jälle vajalikuks meelde tuletada, et Eesti peab oma iseseisvust iga päev uuesti üles ehitama. Sest iseseisvus pole midagi, mille kohta saadakse kusagilt tagatiskiri selle kehtimiseks igavesest ajast igavesti.
Demokraatiaga on meil lood aga teistsugused. Arvatakse, et demokraatia ongi iseenda garantii, otsekui perpetuum mobile, ja siin pole enam midagi vaja edendada või arendada, kõnelemata murest, et demokraatia võiks vähikäiku tegema hakata. Paljude teiste riikidega võrreldes on Eesti omariiklus alles üsna noor. Seega võib eeldada, et ka riigi demokraatlikud toimemehhanismid peaksid olema pidevas täienemisprotsessis.
Paraku on just demokraatia mõistmisega läinud siinkirjutaja arvates Eestis nõnda, et pärast põhiseadusliku assamblee koostatud ja rahvahääletusel heakskiidetud põhiseaduse toimima hakkamist on avalikkuse huvi demokraatia vastu kui mitte kadunud, siis vähemasti kaotanud vajaliku järjekindluse. Sellest annab tunnistust kas või see, et Eestis ei arutleta kuigi palju selle üle, millist demokraatia mudelit siin praegu teostatakse, kui suurt rolli mängivad selles erakonnad, kuidas tasakaalustatakse võimuteostust riigi- ja munitsipaaltasandil, mis vahe on huvirühmade pluralismil ja korporatiivsusel.
Eriti ilmekas on see, et meil tavatsetakse rääkida pidevalt läbisegi esindus-, osalus- ja otsedemokraatiast. Millised muutujad või tunnused neid demokraatia vorme eristavad, millises osas need kattuvad ja kas näiteks osalusdemokraatia ei võiks Eestis olla sobivaim esindusdemokraatia vorm – selle üle ei kohta arutlusi just kuigi palju ei ekspertide ega ammugi poliitilise eliidi tasandil.
Üheks huvi vaibumise põhjuseks demokraatia erinevate avaldumisvormide vastu on totaalse vabaturumajanduse sotsiaaldarvinistliku ideoloogia kiire invasioon taasiseseisvunud Eestisse. Kogu rahvale on meedia agaral vahendusel pea 20 aastat ajudesse taotud, et riik on halb peremees ja selle rolli tuleb minimeerida. Siinkohal on ehk huvipakkuv märkida, et riigid, kellega neoliberalismi edulugu maailmas kõige rohkem seostatakse – Tšiili, Argentina –, ei kuulu allpool lähemalt käsitlemist leidva politoloogi Arend Lijpharti uuritud 36 demokraatliku riigi hulka.
Kõnealuse California ülikooli politoloogia professori uurimuses «Demokraatia mustrid» (ilmus Yale’i ülikooli väljaandena juba 1999. aastal, eesti keeles alles tänavu) jagab autor demokraatiad tema loetletud (aga ka laialt omaksvõetud) tunnuste alusel enamusdemokraatiateks ja leppedemokraatiateks.
Viimast demokraatia mudelit iseloomustab Lijphart (saksa politoloogile André Kaiserile viidates) järgmiselt: «Leppedemokraatia reeglid ja riigi korraldus seavad eesmärgiks laialdase osalemise valitsemises ning laialdase ühisarusaama poliitikast, mida valitsus peaks ajama. Enamuslik mudel keskendab poliitilise võimu lihtenamuse, tihti mitte täisenamuse, vaid koguni suhtelise enamuse kätte. Selge erinevus nimetatud kahe mudeli vahel on see, et enamusdemokraatia on välistav, võistlev ja vastandav, samas kui konsensuslikku mudelit iseloomustavad kaasamine, tingimine ja kompromissid, mistõttu leppedemokraatiat võiks nimetada ka «läbirääkimiste demokraatiaks».»
«Demokraatia mustrite» eestikeelse väljaande eessõnas kirjutab professor Rein Taagepera, et levinud käibetõeks on pikka aega olnud veendumus, nagu oleksid enamusdemokraatiad, eriti majanduslikus mõttes, tõhusamad. Üks kõnesoleva uurimuse olulisemaid järeldusi on aga see, et enamusdemokraatiad ei edesta leppedemokraatiaid makromajanduslikus juhtimises ega vägivalla ohjeldamises.
Tegelikult olevat leppedemokraatiate tulemused isegi veidi paremad.
Kuid selgelt paremad on leppedemokraatiad selles osas, mis puudutab demokraatia kvaliteeti ja demokraatlikku esindatust ning poliitikasuundi, mida Lijphart nimetab hoolivamaks ja südamlikumaks poliitikaks.
Lijpharti järgi iseloomustavad leppedemokraatiat järgmised tunnused: esiteks täidesaatva võimu jagamine laiapõhjalises valitsuses; teiseks täidesaatva võimu ja seadusandliku võimu tasakaal; kolmandaks mitmeparteisüsteem; neljandaks proportsionaalne esindatus; viiendaks huvirühmade korporatiivsus; kuuendaks föderaalne ja detsentraliseeritud juhtimine; seitsmendaks tugev kahekojalisus; kaheksandaks jäik põhiseadus; üheksandaks põhiseaduslik järelevalve; kümnendaks keskpanga sõltumatus.
Selle loetelu lähemal silmitsemisel selgub tõsiasi, et formaalsete mõõdetavate tunnuste põhjal otsustades peaks Eesti kuuluma pigem leppe- kui enamusdemokraatiat esindavate riikide hulka. Nii tõdeb ka Lijphart oma uurimuse järelduste ja soovituste osas, et «enamik vanemaid, kuid vaid üksikud nooremad demokraatiad (Tšehhi, Ungari, Sloveenia, Eesti, Läti) kuuluvad idapoolkera põhjaosa proportsionaalse esindatusega parlamentaarsesse süsteemi».
Kohe tuleb aga lisada, et oma uurimuses käsitles Lijphart 36 demokraatlikku riiki, kus demokraatlikud süsteemid olid toiminud vähemalt 20 aastat. Uurimuse ilmumisaastal 1999 Eesti selliste riikide hulka kvalifitseeruda ei saanud.
Juba põgusal pilguheitmisel esitatud loetelule leiame kaks tunnust, mis Eesti puhul ei ole täidetud. Esimene nendest on tugev kahekojalisus, mis aga väikese rahvaarvuga riikides pole mõõtuandev. Tõsi, teame, et oli aeg, mil Eesti maavanematel oli võimalus valitsuse istungitest osa võtta ja oma seisukohti esitada küsimustes, mis käsitlesid regionaalprobleeme ning teisi piirkondade elanikke otseselt puudutavaid teemasid. See praktika aga lõpetati ära ja maavanemad hakkasid järjest rohkem muutuma maakonnas riigi asju korraldavateks ametnikeks, viimasel ajal aga lausa võimul olevate parteikontorite käepikenduseks.
Nii on Eestis jätkuvalt probleemiks regionaalsete huvide esindatus riigi seadusandliku ja täidesaatva võimu tasandil. Hämmastab, kuidas just see põhimõtteline ja ülioluline probleem jäeti kõrvale kohalike valimiste debattidest.
Siinkohal luban endale ühe kõrvalepõike. Eriti valimiste eel, aga ka seoses majanduskriisiga on paljud pahased kodanikud nõudnud raha kokkuhoiu nimel rahva esindusorganite, ennekõike riigikogu liikmete arvu vähendamist. Ent Lijphart tõestab veenvalt, et väikesearvulised esinduskogud soodustavad pigem üleminekut kaheparteisüsteemile ja mitmeparteisüsteemi kadumist. Kui vähendada oluliselt riigikogu kohtade arvu, siis on üsna tõenäoline, et peaaegu kõik parlamendikohad jagaksid omavahel kaks erakonda. Need on Eesti tingimustes pikka aega tuumikerakondadena toiminud Reformi- ja Keskerakond. Väikeparteidel ei jätkuks lihtsalt vahendeid, et kahe suurega esinduskogu vähestele kohtadele edukalt konkureerida.
Teine leppedemokraatia tunnus, mis Eesti puhul on puudulikult esindatud, on huvirühmade korporatiivsus. Siin eristab Lijphart omakorda kahte korporatiivsuse varianti: ülekaalus ametiühingutega domineerivat ühiskondlikku korporatiivsust ja liberaalset korporatiivsust, kus tugevamaks pooleks on ettevõtjate liidud. Autor toob näiteks Belgia ja Šveitsi, kus on esindatud korporatiivsuse kolm üldist tunnust: kolmepoolsed läbirääkimised, väikesearvulised, kuid samas suhteliselt suured huvirühmad ning nende katusorganisatsioonide märgatav roll.
Suurbritannias, mis on üks klassikalisemaid näiteid nii enamusdemokraatiast kui ka seda põhistavast kaheparteisüsteemist, valitseb huvirühmade paljusus.
Lijphart kirjutab, et võimu koondamisega enamuse kätte loob Westminsteri demokraatia mustri «valitsus versus opositsioon» , mis kutsub esile võistlust ja vastandumist. Seesugune võistlus ja lahkhelid iseloomustavad ka enamusdemokraatia mudelile iseloomulikku huvirühmade süsteemi. Need omavahel konkureerivad ja seega ka kooskõlast kaugel seisvad huvirühmad püüavad valitsust mõjutada küll siia-, küll sinnapoole. Tulemuseks on kogu poliitikategemise taandumine turuühiskonnale iseloomulikuks nõudmise-pakkumise mänguks.
Mõeldes viimastele valimistele Eestis – kas ei tule tuttav ette?
Lõpuks juhin tähelepanu Eesti seisukohalt veel ühele huvipakkuvale leppedemokraatia tunnusele – keskpanga sõltumatusele. Kui keskpank on tugev ja sõltumatu, siis mängib ta poliitika kujundamises väga olulist rolli. Keskpangale sõltumatu võimu andmine on veel üks võimu jaotamise viis, mis sobib leppedemokraatia mudeli tunnusjoonte kogumisse.
Lijphart nimetab keskpankade kõige tähtsamaks ülesandeks rahapoliitika kujundamist, st intressimäärade ja rahapakkumise reguleerimist. Rahapoliitika mõjutab otseselt hinnastabiilsust ja inflatsiooni ohjeldamist ning kaudselt, kuid samuti väga tugevalt, tööpuuduse taset, majanduskasvu ja majandustsükli kõikumisi.
Möödunud sajandi lõpuaastatel, Mart Siimanni vähemusvalitsuse aegu võttis Eesti Pank endale tõesti õiguse otsustada selle üle, millised kodumaised kommertspangad pankrotti lasta ja millised riigieelarve rahaga sellest kurvast saatusest päästa. Nüüdseks on aga asjaolud kujunenud selliseks, et Lijpharti kirjapandu taustal hakkab meie keskpank piltlikult öeldes saavutama sellist sõltumatuse astet, et temast ei sõltu Eesti finants- ja majanduselus mitte midagi.
Lijpharti uurimused ja kasutatav metoodika on minu meelest nii tähelepanuväärsed, et tuleb loota, et leidub keegi noor ja tubli Eesti politoloog, kes samasuguse põhjalikkusega analüüsiks demokraatia arenguid meie oma riigis.
Tähelepanelik lugeja võib siinkohal imestusega küsida, et kui eespool just kvalifitseeriti Eesti demokraatia formaalsete tunnuste alusel leppedemokraatiate hulka, siis mida siin veel uurida. Kõik on ju suurepärane!
Paraku võib Lijpharti uurimuse «Demokraatia mustrid» järelduste ja soovituste peatükist leida ka halbu uudiseid. Nimelt väidab ta: «Leppedemokraatia ei pruugi juurduda ja õitseda, kui seda ei toeta leppeline poliitiline kultuur /..../ Kuigi käesolev raamat keskendus pigem institutsioonidele kui kultuurile, on selge, et leppesuunitlusega kultuur annab sageli aluse leppedemokraatia institutsioonidele ja nende omavahelistele seostele.»
Ja veidi allpool tõdeb autor: «Pigem võib eeldada, et nii leppedemokraatia kui ka need hoolivamad, südamlikumad poliitikasuunad tulenevad nende aluseks olevast leppelisest ja ühistegevuslikust kultuurist, kui et nad on leppeliste institutsioonide otsene tulemus.»
Aga just sellise (poliitilise) kultuuri kujundamine seati Eestis eesmärgiks viis aastat tagasi algatatud ühiskondliku leppe protsessis. Paradoks seisnebki selles, et Eestis formaalselt toimivat leppedemokraatiat piiravad enamusdemokraatia ahvatlused ja varjud. Ja paradoks on seegi, et viimasel ajal ei kirtsutata enam nina, kui jutuks tuleb «ühiskondliku leppe» sõlmimise vajadus.
Kui Rein Taagepera soovitas aastate eest põhiseadusliku assamblee liikmetele süveneda Lijpharti uurimusse, siis oli küllalt neid, kes sellele käega lõid – meile piisab omaenese tarkusest. Viimased valimised näitasid, kuidas omaenese tarkusest taas sama reha otsa komistati.