Mart Raudsaar

FOTO: Pm

Põhja-Lätis avastatud libameteoriidikraater ja selle uudise algne tõsimeelne kajastamine meediakanaleis on tekitanud avalikku arutelu, kas üha enam veebi kolinud ajakirjandus on kiireneva sündmuste reaalajas kajastamishimu ohver või mitte.

Väiksemat tähelepanu on pälvinud fakt, et veebiajakirjandus kajastas pettust juba sama päeva õhtul.



Läti president Valdis Zatlers naljatas hommikul televisioonis esinedes, et eelarve ei ole meteoriit, mis ootamatult taevast alla langeb. Sama võiks ju kehtida meediaettevõtete eelarvete kohta. Neid näib aga olevat tabanud tõepoolest üks pirakas meteoriit. Või ehk on meediaettevõtted Läti Tele2ga sarnaselt endale ise augu kaevanud? Kakskümmend aastat tagasi võis keskmine Eesti televaataja näha kahte programmi: ETVd ja Kesktelevisiooni esimest programmi. Piirialadel levisid Läti televisioon, Soome televisiooni kanalid ning Leningradi televisioon.



Detsimeeterploki olemasolul võis jälgida Kesktelevisiooni teist kanalit. Ja oligi kõik. Internetti polnud veel, kaabel- ja satelliittelevisioon tegid alles oma esimesi samme.



Viimase kahekümne aasta jooksul on nii Eesti kui maailma ajakirjanduses toimunud suured muutused. Tõsi, läänemaailmas algasid muutused pisut varem, 1980ndate aastate keskel ning meil oli muutuste kontrast suurem, just nagu aurumasinast kiirrongi istudes – Nõukogude Liidu ajakirjandusettevõtted kasutasid üldjuhul vananenud tehnoloogiat. Nii siin- kui sealpool piiri on määratult suurenenud auditooriumi valikuvõimalused. Võime valida kümnete, kui mitte sadade telekanalite vahel, sealhulgas kuus omamaist põhikanalit. Võime satelliittelevisiooni vahendusel näha reaalajas sõjasündmusi, võime kuulata mobiiltelefonist raadiojaamu ning vahetada mp3-muusikafaile. Lisaks võime anda isikliku panuse, kirjutades blogisid, riputades videolõike Youtube’i, täiendades Facebooki või Twitteri kontosid.



Kui septembri lõpus käisin Põhjamaade esimesel innovatsiooniajakirjanike konverentsil Helsingis, võis konverentsi kulgu jälgida Twitteris, kuhu regulaarselt ilmusid esinejate pildid ning mõtteterad. Kummastusega avastasin, et osa kuulajaid jälgis konverentsi pigem arvutist, pidades samal ajal MSN-vestlusi või saates mingeid meile. Ühe minu esitatud küsimuse järel ilmus Twitterisse ka minu foto, mille pildistas rida eespool istunud inimene Apple’i supertelefoniga. Foto oli ebaterav ning mu jutu uba jäi veebireal arusaamatuks, ent see-eest oli kajastuse kiirus enneolematu.



Mida sellest võiks järeldada? Esmalt, plahvatuslikult kasvanud meediakanalite hulk ei tähenda veel plahvatuslikku ajakirjanduse kasvu. Kogu meedia ei ole ajakirjandus. Ajakirjandus on toimetatud, nagu kinnitab California meediaettevõtte Red Herringu juht Alex Vieux, ning ajakirjandus järgib avalikku huvi ja seob ühiskonda. Ajakirjanduslikku sisu pakkuvate kanalite vallas (kas muusikaraadiojaam, kus ringhäälinguseaduse sunnil loetakse täistunnil robotihäälega uudiseid, on selline kanal?) on kasuminumbrid vähenemas.



Põhjuseks on meediakanalite omavaheline võistlus ehk teisisõnu tuleb süüa soovivate meediakanalite suid pidevalt juurde. Toidu ehk reklaami hulk aga ei suurene märkimisväärselt. Reklaamiandjaist ettevõtjaid ei tule juurde, nende arv pigem väheneb, nagu ei suurene ka tarbijate käsutuses olev aeg, mida pälvib üha enam mitte-ajakirjanduslik meedia. Mitte-ajakirjandusliku meedia sisu loomine on aga iseenesest odavam kui kvaliteetse uudisteprogrammi loomine. Jälgides USA viimase kolme aasta reklaamikulutusi, on need kõigi meediakanalite lõikes vähenenud, välja arvatud internetireklaam. Internetireklaamist moodustab omakorda poole otsingureklaam, millel pole suurt pistmist veebiajakirjandusega.



Siin ongi ajakirjandusväljaannete eelarve saanud meteoriiditabamuse: veebireklaam voolab mujale! Õigupoolest on see meteoriit aga suurendanud varem valmiskaevatud auku: ajalehed-ajakirjad jagavad oma ajakirjanduslikku sisu veebi vahendusel lugejaile tasuta. Seega saadakse raha üha vähem nii lugejailt kui reklaamiandjatelt.



Meenutame hetkeks 1990ndate aastate keskpaiga ajalehtede kodulehekülgi, mida võib veebiarhiivides veelgi vaadata. Need olid lihtsakoelised, väheste piltidega lehtede mittetäielikud koopiad, mis pakkusid lugemiseks eilset ajalehte. Tänapäeval on arvutite ja internetiühenduse areng toonud kaasa multimeediast üleküllastunud kodulehed, mille sisu on pidevas vahetumises ning mille ülesehitus ja uudiste valik mõnel juhul arvestab arvutikasutaja varasemate huvidega sellel kodulehel. Võttes kätte paberlehe, tundub see olevat eelmise päeva veebilehe ebatäielik koopia.



Pankrotidžinn näib olevat pudelist välja lastud. Kui käisin kevadel Taani ajakirjanduskoolis, siis rääkisid sealsed õppejõud uurimustest, mille andmeil noored internetis ilmuvate uudiste eest enam maksta ei taha. Paberlehti ei loe neist enamik enam ammu, kuna need pole operatiivsed ja interaktiivsed ning nende eest tuleb maksta. Mingisugune lootusekiir pidavat väljaandjatele kumama Jaapanist. Seal katsetatavat mikromaksetega ehk teisisõnu maksab veebis uudistelugeja iga loo eest meie rahas mõne sendi, mis ei ületa tema taluvusläve, võimaldab aga tuhandete lugejate puhul väljaandjale kena kopika.



Kuid mida siis teha, et päästa pankrotistuv ajakirjandus meie kõigi huvides, säilitades samaaegselt meie valikuvabaduse, lastes ikkagi turul otsustada, millised väljaanded tulevad ja millised lähevad? Lahenduseks võiks olla uudne veebiajakirjanduse majandusmudel, millel on neli keskset elementi. Esiteks, ajakirjandusväljaanded loovad ühiselt uue platvormi. See platvorm on neist igaühest sõltumatu nagu Euroopa Komisjon liikmesriikidest. See platvorm pakub lugejaile uut olulist lisaväärtust. Ja see platvorm lahendab lugejate probleeme seniste lahendustega võrreldes paremini. Ehkki lahenduse keskmes on tehnilis-organisatsioonilised muudatused, on väga oluline silmas pidada kaht viimast elementi. Lugejaid tuleb teenida ning teha seda senisest paremini – vaid siis on nad nõus maksma uudiste eest, mida osa neist on juba harjunud saama tasuta.



Aga vaatleme seda mudelit lähemalt. Üks veebiajakirjanduse põhiprobleeme peitub selles, et väljaanded kontrollivad üksnes omaenda veebikülge, mis kipub kaduma suurde internetimerre. Lugejad ja seetõttu ka reklaamiraha hajub selles kalmaaritindina. Lahendus võiks peituda ajalehtede-ajakirjade ühises panustamises uude tehnoloogiasse, mille arendamine oleks eraldi väga kallis ning kasutuselevõtt tehnilistel põhjustel võib-olla koguni võimatu, mis aga võimaldaks veebiajakirjandusturu killud taas kokku liimida. Ehkki olen uskunud mobiiltelefonide ja pihuarvutite tulevikku veebiuudiste vahendajatena, ilmneb siin kaks probleemi.



Kui edastatavad infomahud suurenevad ehk igaüks soovib linnalähirongis vaadata mobiiltelefonist «Dr. House’i» viimast seriaali, võivad ülekoormuses võrgud kokku variseda. Sama võib ühel hetkel juhtuda kogu internetiga. Teiseks, filmivaatamine ja veebis surfamine pole mobiiltelefoni abil kuigi mugav.



Niisiis võime ühel hetkel jõuda olukorrani, mis sarnaneb naturaalse monopoli ehk näiteks veefirmaga: pole võimalik ja mõttekas paigaldada konkureerivaid torustikke. Konkurents säiliks siiski, kui ajakirjandusettevõtted looksid ühise infrastruktuuri haldava kasumit mittetaotleva organisatsiooni ja tegutseksid ise operaatorfirmadena. Kujutleme esmapilgul võib-olla ulmelisena näivat pilti, kus igal Eesti lehelugejal on tasuta käes plastist kokkukeeratav tabloidformaadis ajaleht.



Säärane painduv plastist ajaleht on muide Cambridge’i ülikooli laboratooriumides juba loodud: tegemist on kerge ja ajalehele sarnaneva ekraaniga.



Mõtleme aga veelgi sammu võrra edasi: kujutleme, et sellise ajalehe sisu uueneks regulaarselt traadita interneti vahendusel ükskõik millises Eesti punktis. Sellel oleksid lihtsamad interaktiivsed funktsioonid, ent ta ei oleks arvuti ning temaga ei saaks veebis surfata. Küll aga oleks võimalik käivitada audio- ja videofaile ning teksti saaks vajadusel suurendada, mis oleks meelepärane vanematele lugejatele.



Ehkki tehniline vahend on üks, jõuaks iga lugeja kodusele ekraanile kas või rabasaarel erinev sisu. Teeninduspunktis või online-iseteenindusbüroos saaks lugeja esmalt otsustada, milliseid väljaandeid ta tellib. Ja edasi saaks ta otsustada, milliseid lugusid ja millises mahus ta lugeda soovib. Kui ettevõttes osaleks valdav osa Eesti ajalehtedest, oleks selle edu kindel. Sissetulek tuleks n-ö avalehe reklaamibännerite tulust, mis jaguneks osalevate ettevõtete vahel lähtuvalt nende tellimuste osakaalule. Edasi maksaksid lugejad mikromakseid nende lugude eest, mida nad on reaalselt lugenud. Ja kolmandat sissetulekut võimaldaks väljaandjatele eripakettide müük lugejaile, kellel on mingi spetsiifilisem huvi. Niisugustel pakettidel oleks kuumakse.



Selline kujuteldav mudel võimaldaks killustunud reklaamiturgu taas ühendada, ent säilitaks väljaannete konkurentsi. Veel võimaldaks selline mudel paremini tasustada uurivat ajakirjandust, demokraatia nurgakivi. Ja lõppkokkuvõttes maksaks inimene selle eest, mis teda tõepoolest huvitab ja mida ta ka tegelikult loeb, ning ta ei peaks aega kulutama tühja-tähja seest iva otsimisele. Aeg ja vajalik informatsioon on meie elus üha enam väärtuslik vara.



Seda enam, kui meenutada ühe Tallinna linnaosa lehtedest kõnelenud tipp-poliitiku mõtet, mis kõlas «Aktuaalses kaameras» umbes nii: informatsioon on enne valimisi propaganda, pärast valimisi on ta informatsioon. Elementaarne, eks ole.



Mart Raudsaar on TÜ ajakirjandusõppejõud