Head või halvad suhted Venemaaga?

Foto: Corbis / Scanpix

Kas Soome ja Venemaa suhted on tõepoolest nii head, nagu Soome ajakirjanduses mõista antakse, ning kas Poola suhted Venemaaga on tõepoolest erakordselt halvad, küsib Soome ajakirjanik Martti Puukko. 

Armeenia raadiolt küsitakse: «Kas tulevikku saab ennustada?» Raadio toimetaja vastab: «Jah, loomulikult. Teame väga täpselt, milline saab olema tulevik, aga meil on probleeme hoopis minevikuga, sest see muutub kogu aeg.»

Venemaa jaoks on minevik endiselt suur probleem. President Boris Jeltsini esimesel ametiajal 1990ndate alguses paistis korraks, et Venemaa on suuteline ajaloo kõige süngematele lehekülgedele ausalt vaatama. Üks näide. 1993. aastal tõi Boris Jeltsin oma visiidil Poolasse kaasa dokumente, mis olid seotud Poola ohvitseride mõrvamisega Katõni metsas 1940. aasta kevadel Nõukogude Liidu poolt.

Dokumentidega koos viis Jeltsin Poolasse Venemaa esimese järgu ajaloolaste hinnangu Katõni massimõrva ajaloolisest taustast. Seal mööndi Nõukogude Liidu ja diktaator Jossif Stalini kaassüüd Teise maailmasõja alustamises. Venemaa ajaloolased ütlesid, et Nõukogude Liit oli 1939. aastal Poola-vastase rünnaku osapool koos Saksamaaga.

Teise maailmasõja 70. aastapäeval 1. septembril 2009. aastal Gdanskis polnud Venemaa peaminister Vladimir Putin võimeline samasuguseks avameelsuseks. Aga sellest hoolimata pidasid mitmed inimesed Soomes ja teisteski maades Putini kõnet tähelepanuväärseks keskustelu avanguks.

Seda see siiski polnud. Putin küll kritiseeris ettevaatlikult sõnu valides 23. augustil 1939  sõlmitud Molotovi-Ribbentropi pakti, aga seejärel lahjendas sõnumit, kõneldes vaid mineviku vigadest, mida teisedki riigid 1930. aastatel tegid, sõlmides lepinguid Hitleri-Saksamaaga. Sellega viitas Putin näiteks 1938. aasta Müncheni sobingule, mis viis Tšehhoslovakkia jagamiseni. Nii lasi Putin paista Nõukogude Liidu käitumist ajastuomasena.

Süü, mille Suurbritannia ja Prantsusmaa sõja hirmus enda peale võtsid ehk Tšehhoslovakkia Sudeedimaa ohverdamine on täiesti teine asi kui see, mida tegi Nõukogude Liit, sõlmides 1939. aasta

23. augustil lepingu Hitleri-Saksamaaga. 17. septembril 1939 sai kommunistlikust Nõukogude Liidust tõepoolest Teise maailmasõja aktiivne osapool. Sel päeval alustas NSVL rünnakut Poola vastu, mis samal ajal pidas läänes võitlust natsionaalsotsialistliku Saksamaaga. Samal sügisel jätkas Nõukogude Liit Saksamaa liitlasena lepingu tõeks tegemist, mis viis Soome Talvesõjani ja Balti riikide orjastamiseni. Eriti Balti riikide orjastamise tunnistamine näib olevat Venemaale enam kui raske.

Poolas ja mujalgi Euroopas ootasid mõned paduoptimistid, et Putin võtab eeskuju Willy Brandtist, kes, olles Saksamaa Liitvabariigi kantsler, laskus 1970. aastal Varssavi geto mälestusmärgi juures põlvili ja paludes nõnda andestust. Aga Putin ei ole Willy Brandt, kes läks eksiili, kui natsionaalsotsialistid Saksamaal võimule said.

Putin on Nõukogude Liidu kasvandik, endine KGB ohvitser, kelle suust vaevalt kunagi kuuldakse siirast andestuse palumist jubedate kuritegude eest, mida Stalini juhitud Nõukogude Liit ka venelaste suhtes toime pani.

Venemaal mõjukas ajaleht Izvestija kirjutas Gdanski mälestuspäevast järgmist: «Gdanskis peetud vestlused ja õhustik kinnitasid, et nii nagu 1939. aastalgi, on Venemaal Euroopas vähe liitlasi.» Mõistagi ei kirjutanud Izvestija, et 1939. aastal oli Venemaal üks võimas liitlane – natsionaalsotsialistlik Saksamaa.

Putin külastas presidendina kahe ametiaja vältel Poolat kaks korda. Esimene kord 2002. aastal. Teine visiit oli ajastatud Auschwitzi koonduslaagri vabastamise 60. aastapäevale 2005. aastal. Septembris oli Putin Poolas esimest korda peaministrina. On öeldud, et Poola ja Venemaa suhted on erakordselt halvad. Nii see tegelikult pole, ehkki kahe riigi juhid ei kohtu just sageli. Praegu on Poola ja Venemaa suhted kõigist raskustest hoolimata täiesti teisel tasemel kui veel paarkümmend aastat tagasi. Nüüd on suhted võrdsemad ning Poola pole enam Nõukogude Liidu või Venemaa alistatud maa, mis järgiks kõiges Moskvast dikteeritud liini. Nüüd Poola enam nii ei tee. Poola juhid suhtuvad kriitiliselt Venemaa poliitikasse ning Poolas öeldaksegi, et Putin väldib kohtumisi nendega, kes teda (Venemaa poliitikat) vähegi arvustavad.

Soomes jällegi kiideldakse, et Soome ja Venemaa suhted on erakordselt head. Kas see on ikka nii? President Tarja Halonen paistab olevat Soome ja Venemaa suhted täielikult omastanud. Ta kohtub hämmastavalt sageli Venemaa poliitiliste juhtidega.

Aga kas Soome ja Venemaa suhted on tõepoolest nii head, nagu Soome ajakirjanduses mõista antakse? Me teame üpriski vähe, mille üle Halonen näiteks Putiniga nõu peab. See teadmatus lähtub eelkõige sellest, et president Haloneni on Soome ajakirjandus kohelnud kui UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud kaitsealust objekti. Eriti selgelt paistab Halonenile osaks saanud erikohtlemine sellest, et ajakirjanikud pole talle esitanud keerulisi küsimusi Soome ja Venemaa suhete kohta. Rasketest jätkuküsimustest rääkimata.

P.S. Soome endine peaminister Paavo Lipponen avaldas eelmisel nädalal oma mälestuste esimese osa. Lippose sõnul üritas KGB teda kahel korral värvata, aga see ei läinud korda. Lipponen räägib oma raamatus ka, et Soome sotsiaaldemokraadid polnud soometunud ehk Moskva ees maoli maas. Üpris teistsuguse pildi 1970ndate Soome sotsiaaldemokraatidest andis pikalt Helsingis tegutsenud KGB kindral Viktor Vladimirov oma 1993. aastal ilmunud raamatus «Nii see oli». Vladimirov jutustab, et ta jõudis sotsiaaldemokraatide toonase peasekretäri Kalevi Sorsaga kohe üksteisemõistmiseni ning hiljem, kui Sorsast sai sotsiaaldemokraatide esimees, muutusid suhted sõbralikuks. Vladimirov ütleb, et kohtus Sorsaga regulaarselt. Ulf Sundqvist, Erkki Liikanen, Matti Ahde ja mitmed teised sotsiaaldemokraadid olid Vladimirovi sõnul justkui omainimesed, kellega ta vestles sama sundimatult ja avameelselt nagu kõige lähemate Nõukogude sõprade ja hingesugulaste seltskonnas.

Martti Puukko

(sünd. 1957. aastal Helsingis) on Soome ajakirjanik, kirjanik, tõlkija ja ­dokumentaalfilmide tegija. 1980. aastate alguses õppis ta Poolas ­Krakowis. 1980. aastate lõpus alustas tööd ajakirjanikuna.

2003. aastal tegi dokumentaalfilmi Lech Walesast ja 2006. aastal ­Wojciech Jaruzelskist.