Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/11/25/12764673t1h13d2.jpg)
/nginx/o/2013/09/06/2332199t1hc6a3.jpg)
Briti arvutiteadlase Timothy Berners-Lee loodud reeglid, mis lubasid infovahetust ilma info andja aktiivse osaluseta, said nimeks WWW (World Wide Web) maakeeli hellitavalt lihtsalt veeb. Berners-Lee on praeguseni lugupeetud inimene. Keegi pole teda ei kinni pannud ega trahvinud selle eest, et veebis kõrvuti asjaliku informatsiooniga levivad nii lasteporno kui pommitegemise õpetused ja isegi üleskutsed pühaks dihaadiks.
Virtuaalmaailm on kiiresti edasi arenenud ning tehnoloogia saab üha kasutajasõbralikumaks. Kui hiljuti oli kodulehekülje tegemiseks lisaks kirjaoskusele vaja ka arvutikeele oskust, siis praeguseks on tehnilised lahendused sellised, et info n-ö ülesriputamiseks pole eriteadmisi vaja. See on omakorda avardanud arvutikasutajate eneseväljendusvõimet niivõrd, et see fenomen sai nimeks Veeb2 ehk sotsiaalveeb.
Sotsiaalveebi hulka loetakse nüüdseks Eestiski populaarsed blogid, koolilaste poolt armastatud ning vanemate poolt vihatud rate.ee, YouTube, foorumid. Nende ühisnimetaja on see, et sisu neile lehekülgedele pakuvad kasutajad ise ja mitte isikud või firmad, mis need tehnilised lahendused on kas välja töötanud või ostnud.
Eestis paksu pahameelt pälvivad internetikommentaariumid ei erine oma olemuselt sellestsamast sotsiaalveebist, sest ka kommentaariumipidaja pole tellinud sinna ülespandud info ja kahjuks ka sõimu ning mõnitamise.
Kuna tegemist on nii-öelda avaliku virtuaalruumiga, siis loomulikult reguleerib sealset toimetamist sarnaselt reaaleluga hea tava ning vajadusel ühiskondliku kokkuleppe saavutamisel ka seadused. Nii on Euroopa Nõukogu küberkuritegevuse konventsiooniga ühinenud Eestis keelatud internetti riputada vihkamisele ja vägivallale õhutavaid tekste ning lastepornot.
Üldine kokkulepe nii rahvusvaheliselt kui ka Eesti-siseselt kasutajate poolt avalikult veebi riputatud info kohta on see, et selle info eest vastutab tema ülespanija, aga mitte selle keskkonna looja, kuhu see üles on pandud. Täpsemalt, õiguslik vastutus laieneb keskkonna ülevalhoidjale siis, kui ta on saanud teadlikuks selles keskkonnas rippuvast infost, mis kellelegi pole mingil põhjusel meelt mööda, ning keeldub selle eemaldamisest.
Teoreetiliselt on muidugi võimalik nõuda, et kõik veebi ülespandu oleks toimetatud info, kuid interneti massilist kasutamist silmas pidades on see tegelikus elus väga kulukas ja tähendaks sellisel kujul sotsiaalveebinduse lõppu. Selle asemel kasutavad veebikeskkondade hoidjad tihti erinevaid info vabatahtliku toimetamise viise, nagu näiteks ikoon «teata ebasobivast kommentaarist».
Ärimees Vjatelav Leedo ja Delfi kohtuvaidluse dokumente lugedes võib veenduda, et Delfi portaal käitus nii meil kui rahvusvaheliselt aktsepteeritud reeglite järgi ning kustutas vaidlusalused kommentaarid kohe, kui Delfi töötajad neist teadlikuks said. Seega kaasust Delfi vastu polnud ja loo oleks võinud lugeda lõppenuks, kui mitte Leedo, oma sõnade järgi, poleks tahtnud suuremat ja kogu ühiskonda mõjutavat õpetust anda. Huvitav on see, et sihtmärgiks ei valitud mitte kommentaaride kirjutajaid, vaid just keskkond, kus need ilmusid. Edasine on juba advokaatide omavaheline jõukatsumine seadusandluse paremas tundmises, et seda kliendi kasuks keerata.
Tegelikult sai viga tehtud juba sellega, et asi sellisel kujul menetlusse võeti. Palju soliidsem oleks olnud Leedole ja tema advokaatidele anda nõu proovida kommentaaride autorid üles otsida, aga seda ei toimunud.
Delfi on Eesti internetivaldkonnas kindlasti fenomen. Paljud mäletavad kollektiivse aju loosungit, kuid paljud seostavad seda internetiportaali ka peldikuseinaga. Eks ole asi lugeja silmades ja neile, kes ainult poliitikauudiste kommentaaridele kaasa elavad, on silmaringi avardav uudistada teiste valdkondade jutte, kus kommentaatorite tekst on tavaliselt hoopis teises laadis. Aga asja tuum on muus.
Kui mujal maailmas arendatakse semantilist veebi ehk Veeb3-e, siis meil Eestis on aur viimastel aastatel läinud sotsiaalveebi tampimisele. Ilmselt on selle taga massiline internetikasutamise suurenemine, mis on pisikeses ühiskonnas uusi, tekkivaid valupunkte selgelt esile toonud.
Kahetsusväärselt on teadmine virtuaalkeskkonna toimimispõhimõtetest ja seal kehtivatest reeglitest jäänud selgeks tegemata nii kasutajatele kui ka neile, kes selle keskkonna korraldamist mõjutavad. Ja nii ongi võimalik, et kohtunikud üritavad uudses valdkonnas õigust mõistes kogemata sotsiaalveebi ära tappa. Kes saab olema see vapper kohtunik, kes YouTubeilt au teotamise eest valuraha välja mõistab?