Ülikoolid pole enam mõeldud vaid teadlaste ja tippspetsialistide koolitamiseks, ütleb
Euroopa Komisjoni endine haridusdirektor David Coyne, põhjendades meilgi juurutatud nn Bologna süsteemi. Ülikooliharidusest on saanud massikaup, kuid see on hädavajalik massikaup.
Legendi järgi mõtles Bologna süsteemi alused välja omaaegne Prantsuse haridusminister Claude Allègre, kui ta ühe Aasia kolleegiga vesteldes taipas, et ei suuda viimasele selgitada Prantsusmaa ülikoolides pakutavate akadeemiliste kraadide vastavust kolleegi kodumaal pruugitavatele.
1999. aastal alguse saanud Bologna protsessi kõige silmatorkavama osa moodustabki ülikoolikraadide universaalsus: kolme aasta pikkusele bakalaureuseõppele (BA) järgneb kaheaastane magistriõpe (MA) ning need on omavahel võrreldavad ja kombineeritavad kõigis süsteemiga liitunud maades.
Magistrantuur ei ole enam üksikutele helgetele peadele reserveeritud kutse teadusmaailma, vaid enamikule tudengeile sobiv kõrghariduse teine aste.
Eesti on üks Bologna süsteemi edukamaid rakendajaid, seda vähemalt arvuliselt. Peaaegu kõik meie tudengid õpivad just 3+2 õppekava alusel (näiteks Saksamaal üleminek uuele süsteemile alles algab).
Sisulises plaanis pole aga uus süsteem ka Eestis veel päris korralikult tööle hakanud. 2005/2006. õppeaastal lõpetanud tudengitest leidis järgmise kolme õppeaasta vältel võimaluse magistriõppes jätkata vaid 54 protsenti. Seega asuvad ligikaudu pooled üliõpilastest tööle varasemast hoopis kehvema haridusega (vana bakalaureus eeldas nelja aasta pikkust stuudiumi).
Teatud mõttes võib Bologna süsteemi kahtlustada ka ajude Eestist äravoolu hoogustamises. Kuna Bologna süsteem soodustab välismaal õppimist, läheb igal aastal Eesti ülikoolidest piiri taha 600–700 tudengit. Praegu õpib välismaa ülikoolides 4700 Eesti tudengit, kelle plaanid kodumaale tagasipöördumises osas on teada vaid neile endile. Välistudengeid tuleb Eesti ülikoolidesse õppima aga neli korda vähem.
Bologna süsteemi plusse ja miinuseid vaeti neljapäeval Tartus korraldatud haridusministeeriumi konverentsil. Postimees kasutas juhust ning ajas juttu David Coyne’iga, mehega, kes on pidanud Euroopa Komisjoni hariduspoliitika direktori ja Euroopa sotsiaalfondi koordinatsioonidirektori ametit. Bologna protsessi rakendamises on ta kõrge ametnikuna vahetult osalenud. Praegu on ta tegev kõrghariduse ja tööturu vajaduste ühildamise uurijana.
Ma arvan, et me ei peaks Bologna protsessis nägema vaid bakalaureuse ja magistri teemat, vaid vaatlema seda kui moodust kõrghariduse kohandamiseks maailmas toimunud muutustega. Pika aja jooksul ei muutunud kõrgharidus ju kuigivõrd. Kui vaadata perioodi 1950–1990, siis tudengite arv kasvas, kuid kõrghariduse struktuurid jäid enamikus Euroopa riikides ja tegelikult kogu maailmas muutumatuks. Kuid ühiskond muutus sel ajal tohutult. Valitsusvormid muutusid, inimeste soovid ja püüdlused muutusid, elustandard muutus üüratult.
Globaliseerumine ja tehnoloogiline areng on meid tõuganud ühiskonnast, kus me olime 50 aastat tagasi, kujuteldamatult kaugele. Kui vaatate ennustusi, mida 1950. aastatel tehti selle kohta, kuidas maailm võiks välja näha 2000. aastatel, siis ei saanud need isegi lähedale sellele, kus me praegu tegelikult oleme.
Minu silmis on Bologna protsessi põhiline mõte aidata eri maade kõrgharidussüsteemidel nende muutustega sammu pidada. On oluline rõhutada, et see protsess kulgeb eri maades erineva kiirusega. See on selles mõttes tähtis, et kui üritada tsentraalselt ette kirjutada, et kõik peavad korraga tegema samu asju, siis annaks see hariduses tulemuseks katastroofi. Hariduses ei käi asjad niimoodi.
Haridus tähendab ennekõike inimesi ning inimesed reageerivad erinevalt, eri haridussüsteemidel on erinevad ajaloolised juured ning nad vajavad erineval määral aega kohanemiseks. Niisiis on Bologna protsessi eesmärk aidata kaasa hariduse moderniseerimisele ja reformimisele. Üks elemente selle sees on bakalaureuse- ja magistrikraadide süsteem.
Ma arvan, et vastus on järgmine. Kui sa annad kõrgharidust üha rohkematele inimestele – kui ülikooli ei tuleb mitte viis protsenti, vaid 30, 40 või 50 protsenti inimestest –, siis on sul tarvis varasemast palju paindlikumat süsteemi. Sa pead olema suuteline pakkuma eri tasemega kvalifikatsiooni, mis sobiksid kokku nende soovidega, mida inimesed oma elule esitavad.
Vana, nn pika kraadiõppega süsteem oli äärmiselt hea süsteem kõrgetasemelise akadeemilise seltskonna koolitamiseks. See andis väga tugeva akadeemilise kvalifikatsiooniga teadlasi ning lisaks neile tippspetsialiste, kes hakkasid tööle näiteks juristide, arhitektide ja arstidena – see tähendab erialadel, mille puhul tahame olla absoluutselt kindlad, et langetatavad otsused on õiged. Sest kui arst otsustab valesti, siis me sureme. Kogu kõrgharidussüsteem oli orienteeritud nende kahe grupi koolitamiseks.
Aga tänapäeval tuleb kõrgkooli õppima nii rohkel arvul inimesi, et vana süsteem ei elaks seda enam üle. On tarvis suuremat paindlikkust ning BA-MA-süsteem annabki selle. Lühema aja jooksul on võimalik bakalaureusi koolitada palju rohkematel erialadel kui pika õppeperioodi korral.
Eri tööde tarvis on vaja eri tasemega kvalifikatsiooni. On oluline meeles pidada, et kolmeaastane bakalaureus ei ole sama, mis nelja-aastane bakalaureus. Kuid näiteks 3+1 või 4+2 kombineerimine võimaldab kasutada uue süsteemi kõiki variante. See pole kasulik mitte ainult õppijatele enestele, vaid ka ühiskonnale, sest senise piiratud arvu kvalifikatsioonide asemel on nüüd kasutada palju laiem valik.
Kuid nelja-aastast õpet ei saa kolmeaastaseks muuta kõigest ühe aasta äralõikamise teel – sellel pole mingit mõtet. Kogu stuudium tuleb ümber kujundada. Tuleb uuesti mõtestada see, mida ja kuidas õpetada, et ka kolmeaastane õpe oleks väärtuslik.
Kui tööturg neelas endasse kõik töölesoovijad, polnud sel võib-olla tähtsust. Kuid just nüüd, kui tööturg on keeruline, on eri tasemega kvalifikatsioonide rohkus väga oluline.
See on keeruline küsimus. Ühes mõttes on tõsi, et tarvis on mõlemat. Kuid mu meelest leidub kaks põhjust, miks tasub kõrghariduse laiendamist siiski jätkata, vähemalt praegu. Kui vaadata maid, kus majanduslik õitseng on kõige suurem, siis on need maad, mis investeerivad kõrgharidusse kõige rohkem. Seega on riigi seisukohalt endiselt rahanduslikult kasulik kõrgharidust arendada. See võtab muidugi aega, see on pikaajaline investeering, kuid see on hea investeering.
Teine põhjus on see, et paljud tööd, mida varem võis teha keskkooliharidusega või keskkoolihariduse pluss ühe-kahe aasta pikkuse täiendusõppega, on nüüd muutunud palju tehnilisemaks. Nende tööde tegemiseks peab nüüd olema ülikooliharidus.
Ning ka ülikooliharidusega inimesele sobiv töö on praegu hoopis midagi muud, kui see oli 40 aastat tagasi, mil mina ülikooli lõpetasin. Sest kvalifikatsiooni tasemed on muutunud. 30–40 aastat tagasi töötasid laboriassistentidena keskkooliharidusega inimesed, kuid praegu on paljud neist bakalaureused. Ma arvan, et seda tüüpi ametite hulk kasvab.
On huvitav, et nõudlus tööjõu järele kasvab just haridusskaala eri otstes – lisaks tipule ka näiteks madala kvalifikatsiooniga hooldusravi osas –, kuid keskpaigas, traditsioonilise hariduse sektoris sellist kasvu ei ole.
Kui vaadata Eesti-suguse riigi rahvastikuprognoose, siis 18- või 20-aastaste noorte arv tõesti väheneb, kuid hakkab seejärel taas kasvama. Ma arvan, et te peate enesele ütlema, et languse ajal ei tohi midagi olulist minema visata. Hoidke oma ressursse, sest vastasel korral olete neist ilma, kui teil neid hiljem tarvis läheb!
Isegi kui tudengite arv kahaneb, tuleb jätkata haridusinstitutsioonidesse investeerimist, hoida nad elus, sest kui nad hävivad, pole neid võimalik uuesti rajada. Või vähemalt see on siis väga kallis ja aeganõudev. Jätkake investeerimist.
Ülikoolidele on see aga võimalus oma sihtrühmi laiendada. See tähendab vanemate inimeste koolitamist, aga ka hoopis uute ühiskonnale kasulike tegevuste väljamõtlemist. Kuid põhiline on: ärge andke alla! Hoidke ülikoole, sest teil läheb neid veel vaja!