Lauas süües ei sobi matsutada. Kahvlit hoitakse vasakus, nuga aga paremas käes… vaat niimoodi, nimetissõrmega juhtides. Ning lõuna ajal vesteldakse sõbralikult ja viisakalt, laua taga ei sobi kaaslastega kraagelda ega tülitseda.
Alo Lõhmus: vestlus lauakommetest
28. oktoober 2009, 23:17
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selliseid õpetussõnu oleme elu jooksul kuulnud kõik, aga on suur vahe, kas inimesele tutvustatakse lauakommete põhitõdesid kolmeaastasena või kolmekümne aasta vanusena. Viimane variant kipub olema piinlikku laadi juhtum, tekitab häbi ja ka protesti. Miks ma ei või oma koduköögis praekartuleid süüa ainult kahvliga? Kas sa tõesti arvad, et ma ei oska kultuurse inimese kombel einestada? Sisimas aga mõistame küll, et märkus tabas märki. Inimeses peab kõik kaunis olema isegi köögis.
Õiguskantsler Indrek Teder ja sotsiaalteadlane Marju Lauristin on hiljuti tähelepanu juhtinud asjaolule, et Eesti ühiskond on hakanud meie riigilauas liiga rahvuskeskselt matsutama. Lauristin kasutas kodaniku ja ühiskonna suhte kirjeldamiseks metafoori elukestvast lepingust (vastandina vanamoodsale armuloole kodaniku ja ta isamaa vahel), Teder rääkis vajadusest sisse lülitada uus kodanikukeskne käik senise rahvuskeskse käigu asemel, kuid kujund ühisest lõunalauast sobib vähemalt sama hästi.
Kodakondsed kogunevad selle laua taha, olles selle katmise eest kõik võimetekohaselt hoolitsenud ja solidaarselt teinud seda nendegi eest, kes ise poodi piima järele minna ei saa. Laual lõhnavad just need road, mida olud ja perenaise fantaasia (ehk ametnike oskused) võimaldavad. Nii lauas kui seaduse ees peaksid kõik tõesti ka võrdsed olema. Kui peremees või perenaine kedagi silmatorkavalt eelistab sõna või lausa teoga, sokutab krõbedama praetüki (kangema kraadiga kodakondsuse) oma lemmiklapse taldrikule, siis võib see teistele mõjuda elu lõpuni meelde jääva solvanguna ja põhjustada piinlikkustunnet ka eelistatule enesele.
Õiguskantsler ja professor Lauristin ei teegi midagi muud, kui tuletavad heatahtlikult meelde lastetoas õpitut.
«Meie eesmärgiks ei ole päris kindlasti mitte Eesti kodanikuks saanud venelaste ümberkujundamine eestlasteks. Meie eesmärk on nende kujundamine Eesti Vabariigi kodanikeks,» juhendas Lennart Meri meie vastset riiki siis, kui see tõesti alles õppis lauakombeid. «Sellest me ootame kasu mitte ainult nendele kui täieõiguslikele kodanikele, vaid sellest saab kasu kõigepealt Eesti Vabariik, sest multinatsionaalsus toob enesega kaasa suurema loovuse, suurema mitmekesisuse, kiirema intellektuaalse arengu, ja uskumatu küll – tugevama rahvusliku identiteedi.»