Vahur Afanasjev: kellele kuuluvad mälestused ehk autobiograafiate lõpp

Vahur Afanasjev Foto: Postimees.ee

Palju ei puudunud, et oleksin sattunud samasse nimistusse Kadri Kõusaare ja Olavi Ruitlasega, kelle loomingulisele eneseväljendusele on Eesti Vabariigi kohtuvõimu abil piiranguid seatud. Esimesel juuninädalal esilinastasin Tallinnas oma isikliku, emotsionaalse, amatöörliku pooletunnise filmi «Teekond unelma lõppu».

Ei tea ise, kas peaksin nimetama seda dokumentaal- või mängufilmiks. Kaadrid on dokumentaalsed, sündmuseid välja mõteldud pole, ent koostamise viisi ning lõpptulemuse järgi kisub asi pigem mängufilmiks. Juttu on eneseotsingutest, lahutusest, sekka muusikat, kiirteedel kihutamist ja niisama laaberdamist.

Kogu filmimise perioodi jooksul ütlesin kõigile, keda suures plaanis jäädvustasin, et teen filmi ning plaanin tulemuseks DVDd ja raamatut. Sisu mängis ennast ise kätte. Jah, ma ei võtnud osalistelt ühtegi allkirja ega küsinud talvel filmi monteerides üle, kas tohin seda või teist kaadrit kasutada.

Inimlikul tasandil oli asi minu jaoks selge – kirjanikuna jäädvustasin pähe ning kirjutasin mälestustest luuletusi ja romaane. Kaamera oli mul täpsem mälestuste talletamise vahend, muud midagi. Suhtun vaenulikult varjatud kaameraga filmimisse ehk eraelu paljastamisse kolmandate isikute poolt. Ma ei filminud salaja. Seda on filmis selgelt näha, inimesed on teadlikud, et neid jäädvustatakse. Ometi vihastas üks osatäitja kohutavalt, kui filmi nägi. Väitis, et olen esitanud teda halvas valguses ning paljastanud tema eraelu.

Mäletan dokumentaalfilmi John Lennonist, kelle krundilt leiti kolamas muusikuga välimuse poolest sarnane isik. Lubatud Lennoni juurde, väitis noormees, et ilmakuulsa artisti laul «Ema» («Mother») räägib konkreetselt tema, tundmatu sissetungija, emast. Ei, mitte Lennoni emast, vaid tema emast.

Tüüp tõi välja mõned punktid, milles, kui jutt päris soga polnud, tema eraelu ning Lennoni laul tõepoolest kattusid. Põhimõtteliselt ei pea reaalselt filmima ega mälestusi otseselt tarvitamagi, et anda mõnele isikule põhjust väita – see film räägib tema eraelust. Paljastab, lõhub, teeb haiget.

Olen oma filmi võõrastele näidates küsinud, kas nende arust esitati kedagi halvas valguses. Vastus on üks – minust endast jäi paraja värdja mulje. See, et üks naisosatäitja võiks solvuda, tuli vaatajatele ootamatusena. Leian, et mu film keskendus minu eraelu paljastamisele, näidates teiste eraelu vaid nii palju, kui see ühtib minu omaga.

Ometi sai armas filmistaar hakkama iseenesest stiilse žestiga. Pärast filmi esilinastust Tallinnas andis ta mulle võltsitud kohtuteatise, et olen oodatud istungile seoses tema hagiga eraellu sekkumise küsimuses. Nägin pettuse kohe läbi, ent olin siiski kogu nädalavahetuse häiritud. Tuttavate juristidega konsulteerides selgus, et selline trikk kuulub kriminaalõiguse alla. Loomulikult ei astu ma mingeid õigusalaseid samme.

Asi pole enam filmis, olgu tegu fiktsiooni või dokumentaaliga – asi on mõnede inimeste nägemuses, et nende eraelu puutumatus laieneb ka teiste inimeste elule. Muu hulgas keerleb maailm niivõrd palju nende ümber, et, nagu minu juhtumi puhul, ei tundu liialdusena ka võimaliku kriminaalkuriteo sooritamine. Meenutan, et eraellu sekkumine oleks tsiviilasi.

Kadri Kõusaare filmi «Magnus» ning Olavi Ruitlase veebipäeviku keelustamine Eesti kohtuvõimu poolt on ohtlik pretsedent. Ots on lahti tehtud. Varsti arvab igaüks, et tal on õigus nõuda tõkendit, kui teine inimene paljastab enda eraelu ning kui selles esinevad reaalselt või luululiselt kattuvad lõigud.

Me ei ela vaakumis, meie eraelu moodustub vastastikuses mõjus ligimestega. Ei ole õiglane, et kui isik juhtumist kirjutab, joonistab, näitleb, muusikat teeb või toimunut muul viisil taasjäädvustab, jääb õigus automaatselt teisele isikule, kes ei oska kirjutada ega joonistada või tahab muul põhjusel vaikida. Pealegi me ei tea, mida räägib teine isik sugulastele ja tuttavatele, ehk voolab seal sulaselge laim?

Küsimus minu jaoks on, kui suures ulatuses olen ma oma eraelu peremees. Kaaslaste valik eluteel ongi väga keeruline. Kui jamad tulevad, räägitakse niikuinii. Kui ei panda filmi ega blogisse, klatšivad sugulased ja tuttavad.

Mida vähem vastastikust mõju inimeste vahel, seda väiksem ühisosa on teie eraelul teistega. Näitleja, muusiku või, hullem veel, kirjanikuga eraelu põimimine on kindlaim tee kirjasõnasse või audiovisuaalsesse loomingusse. Need on inimesed, kelle eneseväljendus, lausa olemise viis on mälestuse töötlemine loominguks.

Mälestustest ennast kustutada ei saa. Mäletamist võidakse karistada totalitaarses ühiskonnas, praegune Eesti olevat isikuvabadust hindav moodne demokraatia. Kui oma eraelu mäletamine ning selle avalikustamine ära keelata, oleks mõistlik seadusevastaseks kuulutada igasugused autobiograafilised teosed.

Kindlasti leidub inimesi, kellele miski Jaan Krossi mälestusteraamatus «Kallid kaasteelised» või Vaino Vahingu «Päevaraamatutes» vastu käib, kellele tundub, et nende eraelu on liialt paljastatud. Kurb küll, aga eraeluliste mälestuste ühisosa kuulub sama palju kõigile asjaosalistele. Kahe vahel jagatud mälestus ei võrdu kahe pooliku mälestusega, millest kumbki asjaosaline tohib paljastada vaid oma osa.