Jüri Pihel: digitaaltelevisioon tagab rahvusringhäälingu püsimajäämise

Jüri Pihel. Foto: Toomas Huik

Viimastel päevadel on Eesti Rahvusringhäälingu (ERR) ja mitmete poliitikute emotsionaalsetest avaldustest tulnud välja, nagu ei mõistaks kodumaise televisiooni esiklaps, miks on telekanalite digitaliseerimine vajalik. Näib, nagu nõutaks teleturu inkubeerimist ja seistaks vastu kaasaminekule tehnoloogiliste uuendustega. Ma usun, et see on neis avaldustes kogemata nii välja kukkunud, sest on väheusutav, et organisatsiooni praegused juhid ise teadlikult saeksid seda oksa, millele rahvusringhäälingu tulevik saab toetuda. Kõlavalt deklareeritud tehnoloogilise arengu eestvedajaks olemisest rääkimata.

ERR suurim probleem pole mitte raha, vaid tõsised vaenlased on vähene hääleulatus ja marginaliseerumine. Nende vaenlaste vastu ei aita raha ega ka erakondade toetus. Kui vaataja kanalit vajalikuna ei tunneta ning huvipakkuvat sisu ei leia, siis pole kallitest stuudiotest või eeskujulikult töötavast organisatsioonist kasu.

Avalik-õiguslikku televisiooni ei saa otse ja lihtviisi kommertskanalitega samasse patta panna. Taas ei ole see mitte niivõrd rahastamise viis, kuivõrd vaatajate ootuste ja nõudmiste küsimus. ERR on rahva oma ja seetõttu esitatakse talle sama palju erinevaid ootusi, kui on ERRi potentsiaalseid vaatajaid. Isegi väga suuri üldistusi tehes ja vaatajaid mõistlikult rühmitades saame kanali suhtes ikka kümneid ja kümneid eri ootusi, kusjuures suurem osa neist on õigustatud.

Samal ajal kui suur kommertskanal pürib iga hinna eest täitma kogu parima vaadatavuse aega igaühele sobiva, aga seeläbi ka mõneti keskpärase ja nivelleeritud sisuga, esitavad kümned spetsiifilisemad vaatajarühmad õigustatud küsimuse: miks siis rahvustelevisioon, kes ometi peab meie kõigi vajadusi rahuldama, ometi seda ei tee?

Vastus sellele on lihtne: ühel kanalil, rahvustelevisioonil, pole võimalik mõistlikul kellaajal näidata kõiki neid programme, mida tema tellija – rahvas – ootab ja eeldab. See pole lihtsalt füüsiliselt võimalik. Sestap on Euroopa rahvustelevisioonid ammu läinud mitmekanalise levi teed.

See ei tähenda lihtsalt uute ja uute saadete tootmist. See tähendab esmajoones olemasoleva sisu ümberkorraldamist ja selle pakkumist eri kanalitel inimestele vaatamist võimaldavatel kellaaegadel.

Ka vaatajaturu konkurentsi tingimustes, kus kommertskanalid suudavad luua ja majandada uusi kanaleid kiiresti ning väheste kuludega, on avalik-õiguslikel kanalitel kerge oma häält kaotada.

Selle vastu ei aita teise, majanduslikult tõhusate kanalite kägistamine, vaid rahvustelevisioonile selge ülesande püstitamine ning teeotsa kättenäitamine. See on mitmekanalise ja majanduslikult tõhusa rahvusringhäälingu tee, mis ei saa praegu sündida ilma üldise digitaliseerimiseta.

Ilma digitaaltelevisioonile täieliku üleminekuta ei ole ERRil tehniliselt võimalik ega ka mõtet ühtegi kanalit juurde luua.

Ilma digitaliseerimata ei muutu ühe kanali edastamiskulu praegusega võrreldes 10 korda odavamaks. Ilma digiTV-ta ei ole paljukanaline rahvusringhääling mõeldav. Sellepärast ma ei usugi, et viimastel päevadel digitaliseerimise asjus kummalisi avaldusi teinud poliitikutel on tegelikult tõsi taga. Selline naiivsus ei ole lihtsalt võimalik.