Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/06/2328575t1hce55.jpg)
Elasid kord Kalevipoeg ja siil. Või kui ei elanudki, siis vähemalt elab meis legend, nagu oleks tark siil pisut vähem tarka Kalevipoega õpetanud, kui see lapiti laudadega vaenlast hävitada tahtis.
Nüüd on meil taas siili vaja, sest oleme oma rahakotti harjunud lapiti letile taguma. Või kui see väljend liiga kunstiline tundub, siis lihtsamalt öeldes: me oleme priiskama hakanud. Prassima. Pole enam kümmet krooni rahaks lugenud. Mis kümmet, sada kroonigi on Lydia Koidulale pigem häbiks kui auks. Nüüd oleks vaja kedagi, kes nõu annaks.
«Vanaviisi ei saa enam,» kostab siil. Tuleb unustada viilutatud ja taassuletavasse rüüsse pakendatud lihatooted ning osta viilutamata vorst. Samamoodi tuleks teha juustu, heeringa ja üldse kõigega, mida endale eineks viilutada annab.
Kui viilutamine läbi, hakkame hakkima. Nuga kätte ja ise kapsa ning porgandi kallale! Aega võtab, aga küll see kunagine vilumus asju ise teha pikkamisi taastub. Oleme ju rahvas, kes peedist pesumasinale trumligi suutsid teha, ammugi siis peedist ühe korraliku salati lõigata.
Nii. Salat on valmis. Leiva küljest saame ka noaga ise tüki kätte kui muidugi kusagilt veel viilutamata leiba leiab. Piima, võid ja koort ostame sellest kauplusest, mis odavamalt müüb. Kartuli järele võiks aga turule või otse talumehe juurde sõita. Ja siis nii palju osta, et kohalesõit end ikka ära tasuks.
Aga sõitmine ise? Pole vaja iga kord, kui uitmõte pähe tuleb, teise Eesti otsa Munamäge, Narva linnust või Kõpu tuletorni vaatama põrutada. Ning tööle võib ka koos naabrimehega sõita. Täna minu, homme sinu autoga ja ongi poole odavam.
Kui ainult Kalevipoeg, see enne tegutsev ja siis mõtlev eestlane siin jälle pead ei tõstaks! Rootslanegi hoiab kokku. Ja sakslane, kelle tükk SKTst on ikka palju toekam kui eestlasel.
Eraldi palve saadab siil aga neile, keda majanduse järjekindla edenemise ajutine taganemine väga valusalt ei puuduta. Kallid jõukamad! Kui te näete, et naaber tahab nii väga elada nagu teie, aga ei suuda, andke ka oma standardis pisut järele.
Ärge sundige oma jõuetut rivaali meeleheitelaenudele. Las olla see mobiiltelefon kas või ainult ühe aastagi eelmise aasta mudel.
Siilil on aga veel üks üleskutse. Ärge oma mõistliku käitumisega üle pingutage. Sest kui me liigse kokkuhoidlikkusega hakkame ettevõtteid pankrotti laskma, siis on ka lootus, et majandus end taas edukursile upitab, üsna väike. Seega: ela ise, aga lase kapitalistil ka elada! Ole säästlik, aga ole ka mõistlik!