Vandeadvokaat Tanel Kalaus

FOTO: Postimees.ee

Viimasel ajal on ajakirjanduses tihti näidatud näpuga konkurentsiameti peale, viidates ameti saamatusele konkurentsi kahjustavale praktikale kätt ette panna ning süüdimõistvate otsusteni jõuda.



Üheks meelisnäiteks on siiani olnud bensiinijaamade tegevus. Kõik näevad, et kui üks bensiinijaamade kett tõstab hinda, siis ilmub selle kohta kohe uudis ning seepeale tõstavad hinda ka teised. Kui üks kett hinda langetab, siis teevad seda viivitamata teisedki ketid.



Loomulikult tekib küsimus, kas kütusemüüjad on omavahel tegevuskava kokku leppinud ja moodustavad seega kartelli.



Suur osa inimestest näib selles veendunud olevat. Konkurentsiamet ei ole oma analüüsi käigus samas midagi ebaseaduslikku leidnud.



Sarnastest rahva seas kahtlusi tekitavatest olukordadest võiks näiteid tuua palju. Seoses jäätmete sorteerimisega viidati aasta alguses mitmel pool prügifirmade kehtestatud ebamõistlikele tingimustele.



Tihti on räägitud Tallinna kinopiletite arusaamatult kõrgest hinnast. Kas seal võib olla tegemist turgu valitseva seisundi ja selle kuritarvitamisega?



Ma ei poolda kindlasti selliste kahtlustuste alusel ettevõtjate avalikku «ristilöömist». Eestis kehtib süütuse presumptsioon, mille tõelisest väärtusest saadakse tavaliselt aru küll alles siis, kui ise nii-öelda löögi all ollakse. Samas on selliste võimalike probleemide esiletõstmine tervitatav.



Sõbrale parem ära helista!



Miks? Sellega pannakse nii kõnealused ettevõtjad kui ka teised mõtlema selle peale, kas nende tegevus vastab ausa konkurentsi põhimõtetele.



Erinevatel koolitustel esinemisel või õiguslike auditite läbiviimisel üllatun ikka ja jälle, kuivõrd vähe siiani ettevõtetes nendele küsimustele igapäevases tegevuses tähelepanu pööratakse.



 Kui majanduslike riskidega arvestatakse iga päev, siis konkurentsiõiguslikke riske enamasti ei hinnata või ei tehta seda pidevalt. Tihti on mitmesugused tegelikult keelatud käitumisviisid ettevõttes niivõrd tavalised ja sissejuurdunud, et neile ei pöörata mingit tähelepanu.



Näiteks räägiti mulle ühe õigusliku auditi käigus tavapärasest praktikast, kus erinevate ettevõtete müügidirektorid (kes juhtumisi olid ülikooli ajast head sõbrad) helistasid iga kuu teineteisele, et arutada olukorda turul – kes kui palju eelmisel kuul müüs, kuidas laoseisud olid jne. Selline käitumine on aga konkurentsireeglite alusel keelatud.



Samas olen kindel, et nende inimeste hulgas, kes kütusemüüjate väidetavat kokkulepet kiruvad, on hulgaliselt neid, kes tegelikult ka ise (teadlikult või teadmatusest) sarnaseid keelatud tegusid teevad.



Näiteks on neil konkurendi või lepingupartneri juures sõpru, kellega vabal ajal kohtudes lepitakse kokku, et üksteise kliente üle ei lööda või et omavahel kohaldatakse alati kõige soodsamaid tingimusi. Või osalevad nad ettevõtjate ühenduse koosolekutel, kus lepitakse kokku, kui palju kütusehindade tõusu tõttu hindu tuleks kergitada...



Koputaja loob konkurentsi?



Seniste märkide järgi otsustades olen veendunud, et konkurentsiamet muutub aasta-aastalt üha rangemaks ja tulemuslikumaks. Sellele aitab kaasa nii konkurentsiameti ümberkorraldamine kui ka õigusaktidesse kavandatavad muudatused. Eelkõige pean silmas toimiva leebusprogrammi juurutamist.



Leebusprogramm võimaldab tavaliselt sellel kartelliosalisel karistusest pääseda, kes esimesena kartelli kohta tõendid esitab, ning on paljudes riikides (nt ka Soomes) toonud kaasa suure kartellikokkulepete avastamise ja hiiglaslike rahatrahvide laine.



Sellise mõttearengu valguses tekivad iseenesest küsimused. Kas need inimesed ja ettevõtjad, kes konkurentsiametile tegevusetust ja vähest tulemuslikkust ette heidavad, on ise tegelikkuses «puhtad»?



Kas nad on kindlad, et kõik nende ettevõtte juhtivtöötajad on konkurentsireeglitest teadlikud ja järgivad neid? Kas nad on konkurentsiameti võimalikuks kontrolliks valmis?



Konkurentsiõigus ei ole pelgalt kilp, mille varjust teiste peale näpuga näidata. Konkurentsiõigus võib toimida ka mõõgana, mis sul endal jalad alt lööb.



Praegu teoreetilisena tunduvad 250 miljoni kroonine rahaline karistus ja kolmeaastane vangistus on tõenäoliselt peatselt reaalsus. Me kõik peame mõtlema: kas oleme tulemuslikumaks konkurentsiametiks valmis?