Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/06/2327025t1h0e94.jpg)
Viimasel ajal oleme meediast lugenud, et politseitöös on tulemas kasutusele uued mõõdikud liiklustrahvi määramiseks. Kuid kas me ei satu seetõttu taas olukorda, kus politsei ennast jälle põõsaste ja liiklusmärkidega ehtima hakkab ning piirkonnakonstaablid kurdavad, et nende töö tulemuslikkust maagilise punktisüsteemiga hinnatakse, kus boonuspunkte vaid liiklustrahvide eest saab?
Loeme ka seda, et nn pronksseadusega tugevdatakse politsei õigusi jõumeetodite kasutamiseks ning et allapoole on antud korraldused, et karistused oleksid võimalikult karmid.
Teisalt kuuleme politseinikest roolijoodikutest, tulistajatest ja ülbitsejatest.
Iga toodud näite jaoks eraldi võib leida vabandusi, tuues esile võimalikud korduda võivad aprillirahutused, olukorra liikluses või konkreetse politseiametniku vastutustundetuse.
Kuid koos on need ilmselged märgid liikumisest politseiriigi poole ning sellest, et politsei on euroopalike väärtustega organisatsioonist järjest enam muutumas taas karistavaks miilitsamentaliteediga üksuseks, kus kehtib reegel kellel jõud, sellel ka õigus.
Kümmekond aastat tagasi seadis Eesti politsei eesmärgiks muutuda karistajast kogukonnakeskseks, kuritegude ennetamisele ning kuritegude tõhusamale avastamisele suunatud organisatsiooniks. Selle nimel tehti aastaid tööd, mille tulemusena politsei usaldusväärsus elanike silmis tõusis 1995. aasta oktoobri 28%-lt 2008. aasta jaanuariks 84%-le.
Politsei juhtkond on küll eitanud, nagu oleks politsei tulemuslepingutega loodud motivatsioon trahvide määramise sotsvõistluseks, kuid eitamisest üksi ei piisa, kui veerand korrakaitsjatest on püstitatud ülesandest selliselt aru saanud.
Vastuseks süüdistusele, et politsei ei peaks trahvidega täitma riigieelarvet, kõlab põhjendus, et karistuste karmistamine on ainus võimalus liikluses vigastatute ja hukkunute arvu vähendada. Teemasse põhjalikult süvenemata kõlab see loogiliselt ja arvud on ju viimase poole aasta jooksul ka mullusega võrreldes oluliselt paremuse suunas liikunud.
Kuid karistuste karmistamine on probleemile lihtsaim ja barbaarseim lahendus. Kogu maailm teab, et liiklusohutuses on olulisem inimeste hoiakute ja käitumise muutmine, politsei nähtavuse ja kohaloleku tagamine, mitte põõsas või märkide taga redutamine.
Lisaks, liiklusohutust saab tagada ainult koostöös paljude organisatsioonidega ning politseil on selles osas kanda juhtiv roll. Liikluspolitseinikud teevad rasket, väga vajalikku ja tänuväärset tööd. Hierarhilises organisatsioonis, nagu politsei seda on, on väga vajalik, et juhtkond looks eeldused selleks, et politseinikud saaksid töötada nii, et neisse suhtutaks austuse ja lugupidamise, mitte hirmu ja alandamisega.
Praegustest «hinnakirjadest» ja organisatsioonis toimuvast kuuldes aga tundub, et politseis on isemõtlemine lõppenud ning asendunud ootusega, et alluvad pimesi käsku täidaksid.
2003. aastal tõime liikluspolitsei kiirusepiirangu märkide tagant ja põõsastest välja, lõime julgestuspolitseis liikluse eriüksuse ning tunnustasime politseinike initsiatiivi ja abivalmidust. Selle tulemusena õnnestus juba esimese aastaga hukkunute arvu senisega võrreldes neljandiku võrra vähendada (223-lt 164-le) ja edaspidi samal tasemel püsida.
2006. aastal muutus politsei töö poliitiliste käskude täitmiseks. Kampaania korras asuti kogu riigi korrakaitsejõududega kaitsma pronkssõdurit, jättes meie teed liiklusjärelevalveta ning tänavad politseipatrullideta. Näiteks Tallinna liiklust jäi katma vaid üks politseipatrull.
Tagajärjed ei lasknud end kaua oodata ning 2006. aastal sai liikluses surma juba 204 inimest, 2007. aastal 196. 2008. aastal hukkunute arvu vähenemine võlgneb kindlasti tänu ka «varjatud» liiklusjärelevalvele ja karmistatud karistustele. Kindlasti on see odavaim meede, kuid kas ka demokraatliku ühiskonna poolt heakskiidetuim?
Politsei on kõigi jõududega asunud kampaania korras liiklusjärele-valvet teostama. Praegustes tingimustes, kus puudu on inimestest, ei ole mitme aasta jooksul jätkuvalt suudetud juurutada teistes arenenud riikides toimivat liikluskaamerate süsteemi. Konstaablite tulemustasu sõltub niivõrd palju liiklusjärelevalvest, et kogukonnakeskseks politseitööks suurt aega ei jää.
Täiesti tagaplaanile on jäänud kuritegude ennetustöö ja kriminaalpolitseinikud ning seda Eesti järjest kasvava narkomaania ja majanduslangusest tuleneva kuritegevuse kasvu kontekstis. Ammu ei ole kuulnud ühtegi säravat ideed politsei arendamiseks. Samas on võrreldes 2005. aastaga politseiprefektuuride politseinike arv vähenenud, kuid politseiamet kui keskaparaat on suurenenud 174 inimeselt 274-le inimesele ehk 57% võrra.
Justiitsministeeriumi välja töötatud korruptsioonikuritegude avastamise mõõdikud läksid omal ajal justiitsministrile maksma ametikoha ja põhjustasid valitsuskoalitsiooni lagunemise. Siinkohal tuleks mõelda, kuhu me oma riigi turvalisusega tahame jõuda. Politsei tegevuse tulemust tunnetab kogu elanikkond, mitte ainult need, kes politseiga silmast silma kohtuvad kas kannatanute või kurjategijatena.
Politsei tegevuse tulemusel kujuneb riigi sisejulgeolek, mis on tajutav absoluutselt igale inimesele. Seetõttu on politseijuhtidel eriti suur vastutus näha kaugemale ja viia ellu pikaajalisi strateegiaid homsele ja ülehomsele mõeldes, mitte tagantjärele reageerida.
Kui olukord on juba kontrolli alt väljunud, pole kasu ka seaduste meelevaldsest tõlgendamisest ühiskonna parema teenimise ettekäändel. Loodan, et uus politseijuht Raivo Küüt suudab politsei miilitsakreenist välja tuua, et jätkata euroopaliku politsei arendamist, mille põhiväärtusteks on riigi kodanike kaitse ning erapooletu ja tasakaalustatud õigusemõistmine.