Tallinna Tehnikaülikooli vanemteadur Tarmo Soomere.

FOTO: Mihkel Maripuu

Postimees avaldab akadeemik Tarmo Soomere eile riigikogus peetud ettekande, millest selgub, et gaasijuhtme keskkonnariskide hindamine senisel kujul on puudulik.

Nord Stream on märksõna ühe insenerimõtte suursaavutuse jaoks, mastaapse väljakutse jaoks, millel seni maailmas analooge ei ole – üle 1200 kilomeetri pikkune vahejaamadeta torujuhe. See on eriline ka selle poolest, et kui tavaliselt ületavad torujuhtmed merd mööda võimalikult kitsaid väinasid, siis seekord jookseb torujuhe piki merd.

Läänemeri ei ole aga tavaline, sel merel on ääretult ebatavaline hüdrodünaamika ja elustik. See meri on erakordselt tugeva inimmõju meelevallas. Võib-olla üksainus näide – viimase 50 aasta jooksul on vee läbipaistvus keskmiselt vähenenud kaks korda. See on inimmõju tegelikkuses! Sellest on aru saanud ka rahvusvahelised organisatsioonid. Nii et Läänemeri on kuulutatud eriti tundlikuks merealaks, nii nagu Suur Vallrahu, Galapagose või Kanaari saared.

Kui pannakse suur torujuhe merepõhja, siis on üldiselt teada, et häiritakse vett ja merepõhja. Läänemere eripära on see, et siia on uputatud tohutul hulgal sõjamürke, meremiine, ohtlikke aineid; lisaks on inimtegevuse tulemusel settinud toksilisi aineid. Nendest märgatav hulk paisatakse veesambasse. Paigaldus häirib linde ja mereelustikke. Ja kui on tegemist põleva gaasiga, siis tekib põhimõtteliselt plahvatuse oht, mis tähendab ohtu laevadele ja inimestele.

Mullu suvel moodustas keskkonnaministeerium Nord Streami keskkonnamõju hindamise ja dokumentatsiooni analüüsiks riikliku töörühma, millesse kutsuti inimesed kahest rahvuslikust mereuuringute instituudist, Teaduste Akadeemia ekspertkogudest, geoloogiakeskusest ja keskkonnauuringute keskusest. Tänane ettekanne põhineb suurel määral töörühma ettevalmistatud materjalidel.

Esimest visandit keskkonnamõju hindamisest esitleti ekspertidele Hamburgis mullu septembris. Kõigi Läänemere maade teadlased ja eksperdid andsid väga intensiivset tagasisidet Nord Streami töörühmadele ja juba seal juhiti tähelepanu olulistele lünkadele andmestikus ja metoodikas.

Soovitati arvestada, et situatsioon Soome lahes on põhimõtteliselt erinev Läänemere tüüpilisest situatsioonist. Ilmnesid selged interpretatsioonivead avamere kogemuse ülekandmisel Läänemere tingimustesse. Väga suured erimeelsused olid selles, kui palju toksilisi aineid tegelikult paisatakse toru paigaldamise ja ekspluatatsiooni käigus veesambasse ja kui suured on tegelikult riskid laevaliiklusele. Huvitava aspektina märgin, et Nord Stream tookord keelas materjalide levitamise, edasiandmise ja soovitas neile ka mitte viidata.

Asjad, mida Eesti ekspertrühm on viimase aasta jooksul märganud ja esitlenud naaberriikidele ja Nord Streami ekspertidele, sisaldavad päris pika nimistu probleemidest, mida ma käsitlen siin rohkem märksõnade tasemel.

Ei ole selge, kui täpselt on hinnatud toru avariikindlust. Paistab, et seismika küsimused Läänemeres on keskkonnamõju aruandes alahinnatud. Hüdrodünaamiliste koormuste hinnangud paistavad olevat ebatäpsed (sellest allpool lähemalt).

Toru esimese variandi mõju analüüsis oli täielikult ignoreeritud seda, et toru võib mõjutada Läänemere ja Põhjamere vahelist veevahetust, tänu millele Läänemere sügavad osad – erinevalt Mustast merest – üldse elus on.

Eestile on väga oluline probleem see, et kui me paneme midagi Soome lahe pinnakihti, siis sellest vähemalt 2/3 tuleb Eesti randa. Sellist transpordi mustrit nimetatakse anisotroopseks.

Meie simulatsioonid näitavad, et kui me paneme õlireostuse keset lahte ka lõuna poolt puhuva tuulega, kipub see tulema meie poole. Me võiksime uskuda, et kui me paneme reostuse Soome ranna lähistel, et siis see läheb Soome poole, aga võta näpust, ikka tuleb meie poole. Need on asjad, mis on selgunud viimase viie aasta uuringute tulemusena, ja need on asjad, mispärast Eesti tunneb ennast eriti ohustatuna, kui mis tahes häiritused toimuvad Soome lahe põhjas; ka meie majandusvööndi piirist põhja pool.

Kindlasti häiritakse merepõhjas setteid, ja häiritakse tõeliselt, kui toru iga jooksev meeter kaalub üks tonn ja see lastakse mere põhja laevalt, mis on nõrgalt ankurdatud. Kui korra on setete struktuur muutunud, setted on kohevaks muutunud, siis pärast seda liigutavad neid setteid väga kergesti ka tavalised hüdrodünaamilised koormused.

Neid asju märgati kiirlaeva lainete uuringute raames üle kümne aasta tagasi. Nii et tegelik reostuse liikumine võib jämedalt hinnates olla kümme korda suurem ja kümme korda kaugemale. Need numbrid «kümme» on jämedad hinnangud, me ei ole teinud arvutusi. Need on tehtud analoogia põhjal samalaadiliste töödega.

Esimest korda maailmas laevatee ei lõiku toruga, vaid paikneb mitmesaja kilomeetri vältel toru kohal. Kui midagi meie meres juhtub, juhtub see ikka tormiga. Tormid on enamasti edelast. Soome lahes on laevatee on natukene torust lõuna pool. Õnnetuse korral on järelikult tüüpiline see, et laev, mis viskab ankru välja, hakkab triivima toru poole. Nii et toru on kui atraktor õnnetusse sattunud laevade ankrutele.

Tänavu veebruaris otsustati gaasijuhtme piiriülese keskkonnamõju hindamise aruanne panna avalikule arutelule. Riiklikke seisukohti paluti 6. juuniks. Teaduste Akadeemia ekspertkogude esialgne analüüs andis tulemuseks, et selles aruandes käsitletud materjal ei käsitle adekvaatselt gaasitoru keskkonnamõju tegelikku ulatust.

Pole välistatud ökokatastroof sõjamürkide veesambasse paiskumise tõttu, sest me lihtsalt ei tea, kus sõjamürgid on. Pole selge, kui suures ulatuses vabaneb toksilisi ja merekeskkonda mitmel moel negatiivselt mõjutavaid aineid veesambasse nii toru paigaldamise kui ekspluatatsiooni käigus. Praktiliselt pole analüüsitud kumulatiivseid ja pikaajalisid mõjusid, st eri tegurite poolt avaldatavaid summaarseid mõjusid.

Me kõik teame, et tervik on suurem kui selle osade summa, ja see vahe osade summa ja terviku vahel on analüüsimata. Sama kehtib pikaajaliste mõjude kohta, mis kaasnevad toru paiknemisega mere põhjas aastakümnete vältel.

Teaduste Akadeemia saatis sellekohase pöördumise Läänemere riikidele aprilli lõpul. Eesti on väike, meil ei ole mõtet hoida oma trumpe tagataskus, mõttekam on tuua oma argumendid välja, konsulteerida naaberriikide teadlastega ja püüda saavutada konsensus.

Viiteid paljudele uuringuaruannetele ja rahvuslikele keskkonnamõju hindamise andmetele ei ole võimalik kontrollida. Venemaa on keeldunud andmast välja oma keskkonnamõju hinnangu ametlikku versiooni, see tähendab seda, et üht viiendikku päritoluriikidest tulevast mõjust ei ole võimalik vaadelda. Osa ametlikult esitatud keskkonnamõju hindamise protseduurist oli veel lõppemata, kui juba oli planeeritud miinide lõhkamine; ja osa dokumentatsioonist käsitles projekti eelmist versiooni, milles oli ette nähtud vahepumpamisjaam Gotlandi lähistel.

Eesti ekspertide analüüs, mis esitati 8. juunil Läänemere riikide institutsioonidele, tõi välja rea puudusi, mille osas tahaksin rõhutada ebaadekvaatset setete häirimise ja veesambasse paiskumise analüüsi. Endiselt oli lünklik informatsioon erinevate lõhkekehade kohta, peaaegu puudus informatsioon kumulatiivse ja pikaajalise ekspluatatsiooniga seonduvate riskide kohta, väga vastuoluline oli analüüs selle kohta, mis juhtub siis, kui toru peaks purunema, ja sisuliselt puudus Eestit mõjutavate riskide analüüs. Nimekiri on veelgi pikem.

Üks võtmeküsimusi oli, et kogu esitatud dokumentatsioonis, eriti Soome lahte puudutavas materjalis olid hüdrodünaamilised tegurid käsitletud ebaadekvaatselt. Hüdrodünaamika on see, mis tegelikult paneb setted liikuma.

Setete häirimine ja setterežiimi muutumine võib toimuda kahel põhjusel. Kõigepealt, kui ikkagi peaaegu poolteisemeetrise läbimõõduga toru pannakse merepõhja, tekib seal teatav barjäär ja olukord on umbes samasugune, kui me paneksime lumetormi sisse lumeväravad.
Muutuvad põhjalähedaste hoovuste iseloomud. Kes on rannas käinud, teab, kuidas lained kannavad kivi alt liiva ära. Samas muutub ka merepõhi ise: kui raske toru prantsatab pehmete setetega kaetud aladele, muutub merepõhja iseloom päris suures raadiuses – kui suures, me ei tea.

Nord Stream esitas meie pikale küsimustereale ametliku vastuse 15. septembril. Juhtisime tähelepanu kuuele hüdrodünaamika aspektile. Need olid tegelikult samad mured, mida märkisid ka Rootsi meteoroloogia- ja hüdroloogiainstituudi teadlased oma kommentaaris. Kasutatav hüdrodünaamika mudel ei kõlba põhimõtteliselt kasutamiseks Soome lahes. Nii et selle mudeliga saadud tulemuste kokkulangevus tegelikkusega on puhas juhus.

Põhjalähedaste hoovuste mõõtmised (need on siis need hoovused, mis tegelikult panevad setted liikuma ja tekitavad meile probleeme, vabastades nii toitaineid kui toksilisi aineid põhjas) on tegemata. Isegi Läänemere lõunaosa kogemust (kus on üsna sile merepõhi) ei saa siia üle kanda, kuna Soome lahe põhi on väga keeruka struktuuriga.

Soolase vee sissevoolu võimalikke muutuseid oli käsitletud põhimõtteliselt valesti. Jämedalt öeldes oli gravitatsioonijõu suund ümber pööratud, plussi asemel miinus. Ei olnud küll otseselt meie asi vaadata, mida vastati ühele ja samale küsimusele Soomele ja Rootsile, aga silma jäi ometi, kui Soomele öeldi, et vastav uuringutäiendus on teel, ja Rootsile öeldi, et teie uuring oli täiesti OK.

Üks peamisi hüdrodünaamika agente Soome lahes, mis põhjasetted liikuma paneb, on siselained. Need on umbes samasugused lained, nagu levivad veepinnal, ainult need levivad erineva tihedusega veemasside eralduspiiril. Neid ei olnud keskkonnamõju hindamise esimeses versioonis üldse mainitud.

Meie nõudmisel leiti need siselained ikka üles, aga vaadeldi ainult laugjaid sise­laineid. Aga laugjad merelained ei tee näiteks laevale mitte midagi, lained hakkavad probleemiks muutuma siis, kui nad murduvad ranna ääres, teisisõnu kui nad muutuvad tugevalt mittelineaarseks; ja taolised siselained olid ka meile esitatud dokumentatsiooni viimases versioonis käsitlemata.

Kolme meie mainitud hüdrodünaamika aspekti pole Nord Stream oma vastustes üldse kommenteerinud. Mis juhtub edasi kord juba häiritud setetega? Endiselt ei ole teostatud põhjalähedaste hoovuste kiiruse mõõtmisi ja vastust ei ole antud sellele Eesti murele, et suur osa häiritusest kantakse meie randa. Peale selle, endiselt jäi üles tohutu erinevus riski hinnangutes laevaliiklusele. See erinevus ulatub nelja suurusjärguni ehk on ligikaudu 10 000-kordne.

Nende küsimuste ignoreerimisest tulenevad otsesed ja kaudsed ohud Eestile on võrdlemisi selged ja lihtsad. Potentsiaalselt toksiliste või mis tahes muus mõttes Läänemere keskkonda mõjutavate ainete, ka toitainete, vabanemise määr põhjasetetest ja nende edasikande tegelik intensiivsus ei ole teada. Praeguseks esitatud andmestikku ei ole võimalik uskuda.

Ei ole vaadeldud, mis saab toksiliste ainetega edasi. On ju teada, et paljud ained kontsentreeruvad toiduahelas. Toru lekete sageduse ja toru purunemise sageduse riskihinnangutes ei ole arvestatud muutunud seismilise olukorra hinnanguid pärast viimaseid maavärinaid Kaliningradi ja Malmö piirkonnas.

Riskid laevaliiklusele on valesti arvutatud tõenäoliselt kahel põhjusel. Esiteks, enamasti riske arvutatakse lähtudes sellest, et toru ja laevatee lõikuvad omavahel, meil on nad paralleelsed. Küsimuse, kuidas minna üle lõikuvate sirgete analüüsilt üksteist puutuvate kõverate või paralleelsete sirgete juhule, lahendasid Newton ja Leibniz mitusada aastat tagasi. Ilmselt ei ole see teave siiamaani veel jõudnud praktikasse. Jäme hinnang annab riskimäärade erinevuseks Soome lahe jaoks sadakond korda.

Teine moment: kui maailma avaosas vaadatakse laevaõnnetuse puhul ennekõike seda, et laev on kaubalaev ja meeskonnas on kümmekond inimest, siis tüüpiline inimeste arv ühes laevas Soome lahel on mitte kümmekond, vaid mõnisada – sest väga suure osa moodustavad reisilaevad. Sealt tuleb teine sadakond korda vahet riski suuruses. Risk aga on teatavasti õnnetuse tõenäosus korrutatud võimaliku kahju suurusega.

Vaadates nüüd natukene asja üldisemalt, HELCOM (Läänemere (mere)keskkonnakaitse komisjon – toim) on seadnud eesmärgi viia aastaks 2020 kahjulike ainete kontsentratsioon looduslikule tasemele, et me tohiksime süüa kõiki kalu, mida me püüame, ja et meie looduskeskkonnaga oleks üldse kõik väga hästi.

Kui vaatame toksiliste ainete kontsentratsiooni Läänemeres, siis Soome lahe idaosa on olnud valupunkt. Soome mereinstituudi teadlased esitasid 2006. aastal kirjaliku arvamuse selle kohta, mida nimelt peaks tähele panema Nord Streami küsimuste analüüsil. Seal toodud pildid näitavad, et näiteks elavhõbeda kontsentratsioon pinnasetetes on väga suur nimelt Soome lahe idaosas. Sama lugu on mitmete muude raskemetallidega.

Dioksiinide kontsentratsioonis me näeme üht selget tippu, mis näitab väga kõrget lokaalset reostustaset Helsingi lähistel, mis on  seotud konkreetse tehasega. Väga kõrged on ka dioksiinide kontsentratsioonid Soome lahe idaosas Kymijoe suudme lähistel. Need on üldiselt hästi teatud asjad. On näidatud, et viimastel aastatel on olukord muutunud paremaks selles mõttes, et setete pinnakiht on muutunud puhtamaks. Kuna enam ei kasutata neid kemikaale, millega varem puitu töödeldi ja mis sisaldasid dioksiine, siis on praegu kõige reostunumad setted vahemikus 10–30 cm merepõhja all ja ülemine kiht on suhteliselt puhas. Keskkonnariskid, mis ilmnevad, kui setetest või kust iganes vabanevad mürkained satuvad meie toiduahelasse, on hästi teada. Kalades mürkained sageli kontsentreeruvad.

Praegu on tüüpilise püügikala dioksiidikontsentratsioon juba suurem Euroopa Liidu normist, seetõttu me ei tohi neid Euroopasse müüa. Dioksiini erimid tungivad rakkudesse, mõjutavad DNAd ja suurimas ohus on rasedad ja imetavad emad.

Meile laekusid head uudised eile Soome saatkonnast, kus meile teatati, et Botnia laht on sama reostunud kui Soome laht. Tegelikult ei ole see hea sõnum Läänemere jaoks, kuigi võib olla hea sõnum Soome lahe kontekstis, et me ei ole üldse kõige halvemad maailmas.

Teatati, et raskemetalli sisaldus Soome lahe setetes on põhiliselt normaalne, ja see dioksiini erim, mis Soome lahe setetes on ja mille veesambasse paiskumist me kardame, et see ei lähegi tegelikult toiduahelasse. See informatsioon on mõnevõrra vastuolus meile varem laekunud informatsiooniga. Nii et me ei osanud praegu seisukohta võtta.

Millised siis on need küsimused, mida teadlased ja teadusorganisatsioonid on tõstatanud? Esiteks, Läänemeri on eriti tundlik mereala. Kas me siin üldse tohime rakendada neid norme, mis on välja töötatud märksa suurema isepuhastusvõimega ja märksa suurema taluvusvõimega avaookeani jaoks? Seda küsiti esimest korda mu käest Royal Societys (Londoni Kuninglik Selts – Teaduste Akadeemia analoog Inglismaal – toim), et kallid Läänemere ümbruse mehed, mida te üldse mõtlete neid norme lihtsalt üle võttes?

Teiseks, meil on tegemist probleemiga, mis on Läänemere jaoks globaalne. Kas me tohime jagada seda üksikuteks ja üksteisest sõltumatuteks küsimusteks? See küsimus on ajalooline ja on käsitlust leidnud juba ühes Zenoni paradoksidest. Küsitakse, kas Achilleus jõuab kilpkonnale järele. Kui me jagame teekonna liiga väikesteks lõikudeks, siis tema meelest selgus, et ei jõuagi.

Kahjuks on see tõsi! Kui me jagame küsimuse liiga väikesteks lõikudeks, võime saada põhimõtteliselt erineva tulemuse, võrreldes sellega, kui me vaatleme küsimust üheskoos. Tervik on suurem kui osade summa.

Kolmas küsimus on, kas kõiki Läänemere riike puudutava küsimuste kompleksi taandamine bilateraalsete konsultatsioonide jadale on õigustatud. Mitte kõigis riikides ei ole olemas kogu kompetentsi!

Ja lõpetuseks tahtsin juhtida tähelepanu olulisele lüngale rahvusvahelises õiguses. On olemas üldine õiguslik raamistik õhku mööda leviva piiriülese reostuse kompenseerimiseks. Ma ei või panna pead pandiks, kui hästi on see välja töötatud, aga kindlaid sõnumeid on selle kohta, et Norra on saanud kompensatsiooni Inglismaal õhku paisatud vääveldioksiidi eest, täpsemalt selle eest, mis see teeb Norra metsadele.

Seni puudub regulatsioon mere veemassidega leviva piiriülese reostuse kompenseerimiseks. See situatsioon on tegelikult ebanormaalne ja selle lahendamiseks võiks Eesti olla üks pioneer.
---------------------------------------

Riigikogu liikmed Nord Streamist

Mark Soosaar
SDE
Ma arvan, et peaksime fookuses hoidma just keskkonnatemaatika, ja kus vähegi võimalik, aitama kaasa teadlaste koostööle ja looma erinevatel tasanditel võrgustikke ja püüdma oma riigi teadlaste väga suurt kompetentsi tutvustada ka teiste Läänemere-äärsete riikide parlamentides. Siitsamast puldist veel üleskutse ka kõigile meie parlamendis esindatud erakondadele, et horisontaalses Läänemere-äärses poliitilises võrgustikus võiksime teha tõsist koostööd sõsarerakondadega, et nad tooksid Nord Streami küsimuse oma parlamendi vastavate komisjonide ja võib-olla ka täiskogude ette.

Silver Meikar
Reformierakond
Minu arvates on puhta keskkonnaga umbes nii nagu vabadusega, et selle väärtusest saavad massid aru alles siis, kui seda enam ei ole. Nii jäävad need mõlemad teemad igapäevaselt tavainimese heaolu parandamise, tarbimisest saadava naudingu suurendamise, põhivajaduste varju. Kuid on üks väga oluline erinevus: see on see, et vabaduse võib tagasi saada suhteliselt kiiresti, ka 50 aastat on ajaloo seisukohalt lühike aeg, kuid puhast keskkonda ei saa sageli tagasi mitte kunagi. Paraku ei peetud esialgu Nord Streami gaasijuhtme üle mitte keskkonnaalast debatti, vaid kohati hõiguti hüsteeriliselt Eesti julgeolekualaseid loosungeid. Poliitiliselt kallutatud ajaloomalakaga virutamine hävitas meie võimalused olla usutavad projekti teostamisega kaasnevatele keskkonnamõjudele rõhumisel.

Aleksei Lotman
Eestimaa Rohelised
Nord Stream surub läbi endaga tohutuid keskkonnariske kaasa toova gaasijuhtme rajamist, ignoreerides kõiki vastuväiteid, ja samamoodi tegutseb ka Pakrile tuumajaama plaaniv Eesti Energia. Ja nii nagu on Taani keskkonnariske ignoreerides loa juba andnud ja Soome seda kohe-kohe tegemas, on meie keskkonnaametkonnad lubanud alustada Natura 2000 alal tuumajaama rajamise eeltöid ilma igasuguse eelneva keskkonnamõju hindamiseta. Nii nagu Nord Streami käsitluses ignoreeritakse meid kui ühte enam mõjutatud maad ja rahvast, nii ka tuumajaama rajamise kavades ignoreeritakse kõige põhjalikumalt pakrilaste õigustatud vastuseisu.

Rein Ratas
Keskerakond
Keskkonnamõju hindamine ei anna piisavat vastust küsimusele, mil määral võib Läänemere põhjas olev jääkreostus, eeskätt põhjasetetes paiknevad dioksiinid, põhjustada omakorda sekundaarset reostust. Eelnimetatud eurodirektiiv (2001/42/EÜ – toim) näeb ette ka alternatiivide esitamist keskkonnamõju hindamise aruandes ja selle tegemise vältel. Kahjuks pole antud juhul seda siiski tehtud. Arvan, et Nord Streami gaasijuhtme kavandamise keskkonnamõju hindamine on tehtud ebaloogiliselt tükeldatuna.

Mari-Ann Kelam
Isamaa ja Res Publica Liit
Kui meie fraktsioon kohtus Nord Streami esindajatega, siis kuulasime hämminguga, kuidas nemad väitsid, et te olete natukene rumalad siin, teil pole harjumusi selliste gaasitorudega, teil on palju veel õppida ja see oleks väga ebapraktiline, kui järsku hakkaksid Vene sõjalaevad patrullima, et turvata gaasitoru. Usaldage meid, trust! Aga meie mõttes ja meie sõnalistes vastustes oli: usalda, aga kontrolli! Eeskuju selleks on ju antud minevikus.

Villu Reiljan
Rahvaliit
Majandushuvide ja keskkonnahuvide tasakaalustamine ei ole kergete killast ja siin on tegemist väga tõsiste majandushuvidega, mis sätivad meid ka poliitiliselt suhteliselt ebameeldivasse seisu. Päris hästi ei mõista meie tegevust Euroopa, sest neil on seda gaasi vaja, nad on harjunud valgete kinnastega kraane keerama, mitte, nina tahmane, sütt ahju viskama, ja umbes sel põhimõttel, et võta aga rohkem kühvli peale ja viska kaugemale, see on vana tõde. Nad on teistsuguse elustiiliga harjunud, neil on seda gaasi vaja. Ja teiselt poolt oleme ka visanud kinda oma idanaabrile, kellega me tegelikult kohati tahame rääkida pragmaatilistest asjadest.