/nginx/o/2013/07/05/1875308t1h1e50.jpg)
/nginx/o/2009/03/11/147446t1h9628.jpg)
Õigekeelsussõnaraamat ütleb, et emotikon on kirjamärkidest koostatud piltmärk emotsioonide väljendamiseks elektronpostis. Ka uus Oxfordi Ameerika sõnaraamat ütleb, et tegu on just elektroonilises kommunikatsioonis pruugitavate märkidega.
Argo Ideon: puudulik kirjakeel :)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kas tõesti on elektrooniline ja paberil toimuv kommunikatsioon põhimõtteliselt erinevad? Kui emotikonid on abiks arvuti- või telefoniekraanil, miks nad siis pole levinud edasi – või õigemini tagasi – ka dialoogi, mida kirjanik või ajakirjanik peab oma lugejaga paberi vahendusel?
Võib ju väita, et emotikone kasutatakse peamiselt lühisõnumites, kus väljendusvahendid oleksid muidu piiratud. Ent see ei saa olla ammendav seletus.
Märke :) ja :( ning paljusid muid pruugivad vabalt ka blogijad, kelle kasutatav tekstiruum sõltub pigem autori enda viitsimisest. Samas ilmuvad trükimeedias ju teinekord samade inimeste mõtted ning üldjuhul on neis artiklites emotikonide olemasolu täielikult unustatud.
Tõenäoliselt ongi emotikonide puudumine trükitekstides põhjustatud pigem traditsioonist, mitte mõnest sisulisest kaalutlusest. Kui MS Wordis saaks emotikone esile manada sama hõlpsalt kui Skype’is, tuleksid need märgid tasapisi ka trükimasina jaoks mõeldud tekstides kasutusele. Ning kui nad juba tekstis olemas on, siis leidub ikka vähemalt mõni selline toimetaja, kes ei põe liigset konservatiivsust ja eelistab uusi asju katsetada. Nii tasapisi.
Suurim takistus emotikonide jõudmisel trükiteksti on vast küsimus, kuidas lugeja nad vastu võtaks. Ilmselt mõjuksid naerunäod «kõvas» uudisetekstis võõrkehana ja tooksid kaasa pahaseid telefonikõnesid. Kuid hoopis teine mõju võiks neil olla näiteks arvamuslugudes. Mõnigi tekst mõjuks ehk väljendusrikkamalt ja napima ruumiga saaks ära öelda rohkem. Algust on ju tehtud Postikoniga – siinsamas kõrval.
Emotikonidele ametlikumat staatust andmast segab ka nende ülimalt kirju ja standardiseerimata valik.
Kuid miks ei võiks eesti keeleteadlased anda oma panuse, sõeluda välja paarkümmend meil enam levinud emotikoni ja anda neile seletuse ka järgmises ÕSi väljaandes?
Kui eelnev arutlus leidnuks aset Skype’is, siis ma teeksin lõpetuseks vestluspartnerile märgi nimega (wave). Aga et tegu on trükitud ajalehega, siis lehvitan teile lihtsalt mõtteliselt ;-)