Andri Maimets: urr, ERR!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vaevalt leidub enam suurehäälseid skeptikuid, kes julgeks nüüd, aasta hiljem öelda, et Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni ammu räägitud, küll viimaks parlamendivahetuse tuules ikkagi kiirustades läinud ühendamine oli viga, mida tulnuks siiski viimasel hetkel pidurdada.
Ehkki tekkinud on enam kui poole miljardi krooni suuruse eelarvega kombinaadimõõtu ja võõrale silmale üsna hoomamatu meediaorganisatsioon, on viimaks ometi loodud eeldused suurasutuse tõhusamaks majandamiseks ja ajakirjanikevahelise loomesünergia sünniks.
Kõigest sellest aasta hiljem rääkimine mõjub kui möödaniku pehmetel patjadel heljumine. Nüüd ootab avalikkus rahvusringhäälingult selgust, mis edasi saab või mida avaliku rahaga teha tahetaks. Jättes kõrvale loodetava loomesünergia, mille võimalikkusse näivad ringhäälingujuhid uskuvat vaid uue tele- ja raadiomaja valmides, tuleks ERRi juhil Margus Allikmaal selgitada märksa lähemat aega puudutavaid samme. Kas või seda, miks on vaja ETV 2 ning milline see kanal tuleb.
Seda teab enamik, et augustis alustav pilootprogramm lubab enam kui kahe nädala jooksul olümpiamängude ülekandeid keskmiselt 15 tundi päevas. Kuid kui olümpiamängud lõpevad, näivad ka konkreetsed ideed otsa saavat. Nii pöördutakse tagasi arengukava üldsõnalisuse rüppe: teises programmis peab olema koht multikultuursusele, individuaalsete väärtuste arendamisele, isiklike kogemuste maailma rikastamisele... Ja taas konkreetsemaks minnes lisatakse: andke meile selleks kõigeks viis miljonit krooni juurde. Siis elame aasta lõpuni ära ning teeme väga vinget programmi.
Saan aru, et üha tiheneva telekonkurentsi tõttu ei soostu ükski kanal ei era- ega avalik-õiguslik pika etteteatamisega oma programmisaladusi paljastama. Kardetakse, et äkki napsab keegi väärt idee endale. Ent erinevalt erakanalitest on küsimuse all avaliku raha kasutamine, mistap on salatsemine ehk põrsa kotis pakkumine kohatu.
Veelgi kohatum on lugeda ringhäälingujuhi tänase artikli viimaseid väiteid, justkui peaks «poliitikud ja teised riigi arengu eest vastutajad olema mures, kuidas rahvusringhäälingu programmi tasakaalus hoida». Milleks on siis ametis ringhäälingunõukogu või ERRi juhtkond, kui ERRi juht räägib otsesõnu riigi rollist programmi paika panekul? Miskipärast ei taha uskuda, et nüüdisaegne ja euroopalik ERR sooviks tagasi kümne aasta tagust aega, mil just Allikmaa toonase kultuuriministeeriumi kantslerina teleprofessionaalidele riigitellimust peale surus.
Jah, ka mina tahan, et rahvusringhäälingul oleks vohava ajuvaba telemeelelahutuse vastu pakkuda üks väärt lisakanal. Kuid kidakeelsus, vastutuse äralükkamine ja üldsõnalisuse ringtants ERRi ei aita.