Margus Allikmaa: ühinemise ilust ja valust

Margus Allikmaa Foto: Postimees.ee

Mõned päevad tagasi, 1. juunil, tähistas rahvusringhääling oma esimest sünnipäeva. See on sümboolne tähtpäev.  Rahvusringhääling on õigusjärglane kahele organisatsioonile – 1926. aastal asutatud Eesti Raadiole, mis kandis sel ajal Riigi Ringhäälingu nime, ja 1955. aastal sündinud Eesti Televisioonile. Oluline on see ajamärk küll seepärast, et terve aasta möödus päevast, mil alustasid ühinemist Eesti Raadio ja Eesti Televisioon.

Oponentide ja tuliste kriitikute kurvastuseks tuleb tunnistada, et kriisi, paanikat või agooniat, nagu ilmselt soovis näha mõni ajakirjanik, ei ole selle aja jooksul tunda olnud. Loomulikult on aasta jooksul esile kerkinud päris palju probleeme, aga need on lahenenud rahulikult.

Pigem on nii, et iga organisatsiooni arengus tuleb ette raskusi, aga nende lahendamine võib noores ettevõttes osutuda vahel isegi lihtsamaks. Tõhusad lahendused on tavapäraselt seotud muutustega, samas on hästi teada, kui vähe inimesed neid üldiselt armastavad.

Rahvusringhäälingu inimesed tajusid suuresti uue organisatsiooni sünniga tekkinud muutuste vajalikkust, tänu sellele on õnnestunud ühinemisraskused üsna mõistlikul viisil ületada.

Üheks emotsionaalselt raskesti talutavaks probleemiks võib pidada Vahur Kersna rünnakuid praeguste ja endiste kolleegide pihta eelmisel sügisel. Arvan, et see on Eesti viimaste aastate üks teravamaid näiteid sellest, kuidas organisatsiooni tipptöötaja ründab avalikult oma kauaaegset tööandjat, sealjuures veel väga heldet tööandjat.

Muu maailma näidetest meenub äsja USAs puhkenud skandaal president George W. Bushi kauaaegse kaastöötaja, Valge Maja pressiesindaja Scott McClellani kritiseeriva raamatuga seoses, kus ta võttis sihikule oma bossi ja hulgaliselt tipp-poliitikuid. Kersna nagu ka McClellan, olles ise süsteemis sees, oli vait ja nautis süsteemi pakutavaid hüvesid, kui ta aga mingil põhjusel kõrvale jäi, asus endiseid kolleege ja kaastöötajaid süüdistama.

Kersnal oli nii mõneski asjas õigus, ründas ta ju põhiliselt asju-nähtusi, kus tõde selgub alles pikkade ja keeruliste vaidluste tulemusel. Ebaeetiline ja kolleegidele raskesti mõistetav käitumine oli see ikkagi. Tihti mõeldi – miks just nii? Kuid tasub siiski uskuda meeleparandusse. Igal inimesel, eriti avaliku elu tegelasel, peaks olema julgust oma tegu kahetseda ja vabandust paluda. Ehk suudab seda ka Kersna.

Kuid ikkagi – kas kahe suure organisatsiooni ühinemine peab kaasa tooma ajutise tagasilöögi või seisaku? Aastaselt distantsilt julgen öelda, et Eesti Televisiooni ja Eesti Raadio ühinemise protsessis oli kõige kriitilisem mõnekuine periood, mil oli teada, et ühinemine tuleb, kuid veel ei teatud, kes on uued juhid ja mida nad tegema hakkavad. Tagantjärele hinnates tundub, et just siis kaotasid paljud tublid inimesed initsiatiivi ja tegutsemistahte.

Ometi väga lühikese aja järel, pärast möödunud aasta 1. juunit, läks töö normaalses rütmis edasi. Või hoopis ebanormaalses selles mõttes, et ETVs valmistati ette hulk uusi saatesarju. «Vabariigi kodanikud», «Kultuuriuudised», «Erisaade», «Laululahing» jpm. Ainuüksi «Laululahingu» tootmine on erakordset pingutust nõudev ettevõtmine (tavaliselt toodavad selliseid suuri saateid väikesed tublid teleproduktsioonifirmad BEC või Ruut).

Arengud ei piirdunud kaugeltki vaid televisiooniga. Igas raadioprogrammis oli tublit edasiliikumist, mis kinnistas Raadio 4 ja Vikerraadio liidripositsiooni meie raadiomaastikul. Raadio 2 on teinud väga head tööd Eesti noorte popmuusikute tutvustamisel. Selle põhjal julgen pakkuda, et tulevikus võiks – miks mitte – Eestit Eurovisioonil esindav lugu just Raadio 2 valikul ja eestvedamisel sündida. Mõistagi koostöös ETVga. Selliselt lähenedes õnnestuks ehk pöörata täiesti uus lehekülg Eurovisiooni lugude valikusse. Paljud siiani sellelt karussellilt eemale hoidnud autorid julgeksid ehk pakkuda oma lugusid, eriti noored, siiani vaikselt garaažinurgas toimetanud vihased mehed.

Kõiki tehnilisi arenguid ei hakka üles lugema, toon ainult mõned näited. Märjamaa piirkonnas, eriti Pärnu–Tallinna teel paranes tänu uutele saatjatele kõigi meie raadioprogrammide vastuvõtt. Nagu ka Haljalas ja sealt edasi Põhja-Eesti piirkonnas. Viimased viisteist aastat on neis paikades olnud meie raadiosaadete vastuvõtt häiritud või kehvapoolne, aga nüüd võime öelda, et senisest korralikuma raadioleviga on jäänud katta veel ainult Ruhnu, mis peaks uue saatjatekomplekti saama sel suvel.

Tänu sellele, et alustasime ETV programmi edastamist 1. aprillist digitaalplatvormil, sai Ruhnu saarel võimalikuks üleminek telepildi digitaalvastuvõtule.

Julgen arvata, et väga paljud rõõmustavad selle üle, et rahvusringhäälingu raadio- ja telesaateid saab kolme­kümne päeva jooksul uuesti vaadata. Ilus töövõit seegi. Nimetatud ikka selleks, et veel kord kinnitada – esimene aasta oli rahvusringhäälingus pingeline, kuid kaugel paanilisest tormamisest. 

Paraku tegime esimese aasta jooksul ka suurel hulgal tühja tööd. Esmalt valmistasime ette lõimumist toetava teise telekanali kontseptsiooni. Kui selgus, et sellise kanali järele puudub otsene avalik huvi või vähemasti käituvad ebamääraselt need, kes peaksid avalikku huvi esindama, asusime välja töötama järgmist lähenemist.

Uue kontseptsiooni märksõnadeks said kultuur, sport, kvaliteetne meelelahutus, ja loomulikult eetrivööndid venekeelsele vaatajale. Samal ajal hankisime seadmeid ja ehitasime välja terve süsteemi teise programmi tootmiseks ja väljastamiseks. Täna tuleb vist öelda, et majanduse aeglustumine on andnud väga tugevaid argumente teise avalik-õigusliku telekanali vastastele, ja lihtsalt eelarve pingelisusele viidates võib ETV teine kanal riigieelarvest rahastamata jääda.

Seevastu toimub olulisi arenguid kommertstelevisioonis. Uued üleriigilised ringhäälinguload on saanud ja täisformaadilise programmi suunas liikumist alustanud Kanal 11 ja TV 6. Juba mõned kuud varem käivitusid ja alustasid vaatajate kinnistamist Kalev Sport, Neljas, Kanal Seitse ja MTV Eesti. Ilmselt tuleb nišikanaleid teleilma veelgi juurde.

Väga tugeva «arenguabi» saavad järgmiseks aastaks vanad tegijad Kanal 2 ja TV 3. Nimelt on riigikogu kohe vastu võtmas ringhäälinguseadust muutvat seadust, millega need kaks kanalit vabastatakse järgmisest aastast ringhäälinguloa maksust. Kumbki kanal võidab tervelt 25 miljonit aastas, mida saab suunata programmi arengusse.

Venekeelse vaatajaga teeb puhta töö PBK, kes on Venemaa propagandaaparaadi tõhusal toel püsti pannud ülitugeva programmi ja seetõttu on ligi 80 protsenti venekeelsetest vaatajatest nende mõjuväljas. Seega on kommertshuvidele allutatud ja väga suures osas meelelahutuslike programmide pakkumine võimas ja kasvab veelgi.    

Rahvusringhäälingu üks olulistest eesmärkidest on rahvusliku infovälja kaitsmine ja arendamine. Ennekõike tähendab see seda, et meelelahutuslike programmide ülepakkumine peab olema tasakaalustatud informatiivsete, harivate ja silmaringi ning praktilisi eluoskusi arendavate, inimeste vastastikust usaldust suurendavate saadetega. Siiani pakub seda tasakaalustavat momenti pea ainsana rahvusringhääling.

Kuidas tasakaalu hoida, peaks rahvusringhäälingu töötajate kõrval olema suurel määral ka poliitikute ja teiste riigi arengu eest vastutajate teema ja tõsine mure. Soovin selleks jõudu ja edu.