Arko Olesk: saba ja sarvedega tulevikulapsed

Kentaur Foto: Repro

Esmapilgul kõlab see tõesti õõvastavalt – Briti teadlased said hiljuti seadusega loa luua inimese ja looma hübriidembrüoid. Tulises debatis, nagu sarnaste arutelude puhul mujalgi maailmas tavaks saanud, põrkusid omavahel argumendid suurest potentsiaalsest meditsiinilisest hüvest ning kartused teguviisi eetilisuse ning ettenägematute «Frankenstein»-tagajärgede pärast.

On ehk andestatav, et termin inimese-looma hübriidembrüo toob silme ette kangastused küülikukõrvadega inimlastest või tagajalgadel kõndivaist hiirtest. Selliseid pilte on inimfantaasia pakkunud ammustest aegadest – paljud Egiptuse jumalad või Kreeka mütoloogia tegelased nagu kentaurid olid pool-inimesed, pool-loomad. Rääkimata hilisema aja rahvapärimuste näkineidudest ja libahuntidest. Tänapäeva tsiviliseeritud maailmas, kus meile on kultuuriliselt sisendatud teadmist inimese ainulaadsusest ning loomalikkuse madalamast väärtusest, tekitab mõtegi inimese ja looma hübriidist vastikusrefleksi.

Seesama refleks juhibki tihti ühiskonna reaktsioone bioloogia ja arstiteaduse uuemate uurimissuundade osas – inimese embrüotest tüvirakkude võtmine, kloonimine, geenide siirdamine ühest organismist teise ja muud manipulatsioonid nendega. Oleks vale seda reaktsiooni kohe hukka mõista, selgitustöö on igal juhul mõistlikum strateegia kui progressivastaseks tembeldamine.

Niisiis, millal sünnivad esimesed saba ja sarvedega inimlapsed? Ilmselt ei kunagi. Mitte seda ei luba Briti parlamendis ülekaalukalt vastu võetud seadus. Sellega seadustati protseduur, mida on maailmas juba läbi viinud Hiina, USA ja Inglise teadlased ning mille abil saaks luua tüvirakuliine, kasutades mitte inimeste, vaid loomade munarakke.

Tehnika on sarnane sellega, mida kasutatakse suurema osa kloonimiste tarbeks ja mille abil klooniti ka lammas Dolly, maailma esimene kloonloom. Munarakust eemaldatakse rakutuum ja ühes sellega raku geneetiline materjal. Asemele viiakse teise isendi raku tuum ning mitmesuguste trikkidega ärgitatakse rakk jagunema, s.t edasi embrüoks arenema. Kuid mitte üle 14 päeva, sest Briti seadus kohustab nad selleks ajaks hävitama, samuti on täiesti välistatud hübriidembrüo istutamine organismi.

Tsütoplasmiliste hübriidide (nagu kõlab korrektne termin) loomisel võetakse munarakk näiteks lehmalt või küülikult ning sellesse viiakse inimese raku tuum. Uue raku geenidest pärineb 99,9 protsenti inimeselt, jääva murdosa annab rakuorgan nimega mitokonder. Rakule energia tootmise eest vastutav mitokonder sisaldab ka ise veidi DNAd, mida antakse järglastele edasi vaid emaliini pidi. Muide, just seda DNAd uurides on evolutsioonigeneetik Richard Villems koos kolleegidega Eestis ja välismaal loonud selgema pildi inimkonna põlvnemisest ja rändest Aafrikast välja.

Kogu protseduuri lõppeesmärk on eraldada embrüonaalseid tüvirakke, neid imepäraseid mis tahes koeks muutuda võivaid rakke, milles nähakse võimalikku ravijat kümnetele tõbedele, Alzheimerist suhkruhaiguseni.

Loomade munarakke tahetakse kasutada, kuna naise omad on defitsiitne kaup, nende saamine nõuab hormoonravi ning valulikke protseduure. Eetika ei luba teadlastel nende saamise eest raha maksta, peamiselt on seni kasutatud kehavälisel viljastamisel üle jäävaid ehk nii või teisiti hävitamisele määratud rakke. Ent neid on liiga vähe, et rahuldada tormiliselt areneva teaduse vajadusi.

Uuringute pooldajate sõnul annab töö tüvirakkudega meile infot haiguste geneetilise tausta kohta ja näitab suunda, kuidas leida uusi raviviise. Samuti saab rakuliinide peal katsetada uusi ravimeid või kemikaale, mis vähendaks vajadust testida neid loomadel.

Argumentidest hoolimata on ägedamate vastaste, näiteks katoliku kiriku esindajate jaoks, tegu ikkagi Frankensteini mõõtu teadusega. Hübriidembrüote lubamine on kui Pandora laeka avamine, väidavad nad. Isegi kui hübriidembrüod on õigustatud, on sealt vaid väike samm millegi hullemani, lubamatuni, koletislikuni ning kindlasti leidub teadlasi, kes on valmis seda sammu astuma.

Selline argumentatsioon kuritarvitab kinofilmides levinud stereotüüpi teadlastest, mille järgi on tegu kas salajaste maailmahävitusplaanidega kurjami või hajameelse ohmuga, kes ei saa tavaliselt aru, millise ohtliku leiutisega ta on head soovides hakkama saanud. Tõsi, teaduse ajalugu tunneb ka päriselt sarnaseid juhtumeid.

Möödunud sajandi esimestel kümnenditel lõikas loorbereid (ja teenis ohtralt raha) imearst Voronoff, kes meeste munanditesse ahvinäärmete siirdamisega lubas keha noorendada ning mehelikkust elustada. Kuigi algselt oli tal mitmete mainekate kolleegide toetus, haihtus see, kui tulemusi ei tulnud.

1925. aastal sai Vene tõuaretaja Ilja Ivanov Stalinilt käsu lõpetada töö hobustega ning asuda looma hoopis täiuslikku sõdurit, ristates omavahel inimest ja ahvi. «Ma tahan uut võitmatut inimest, valule tundetut, vastupidavat ning hoolimatut toidu suhtes, mida ta sööb,» olevat Stalin öelnud. Ivanov üritas esmalt Aafrikas viljastada šimpanse inimspermaga, selle luhtudes asus otsima võimalusi viljastada naisi šimpansi seemnerakkudega. Ka Ivanovil oli alguses mõjukaid toetajaid maailma teaduses. Ent see projekt lõppes tollasele Nõukogude Liidule iseloomulikult – Ivanov mõisteti 1930. aastal kuluka ebaõnnestumise eest viieks aastaks vangi.

Hirmud pole seega ehk päris õigustamatud, ent alahindavad tugevat

eetikasüsteemi, mis eriti biotehnoloogias tänapäeval toimib.

Muidugi on ka kaalukamaid vastuväiteid – näiteks võimalikud mitokondriaalse DNA ja tuumas oleva DNA erisustest tingitud arenguhäired ning muu hulgas ka sellest tulenevad keerukused tulemuste tõlgendamisel. Samuti olevat seetõttu küsitav, kas sel kombel saadud tüvirakuliinid sobivad ikka raviks, lisamata uusi probleeme. Uued läbimurdelised lahendused, näiteks naharakkude programmeerimine tagasi tüvirakkudeks arenema, võivad embrüonaalsete tüvirakkudega tegelemise jätta tupikteeks.

Need argumendid välja toonud Briti eetikakeskuse BioCentre põhjalik ülevaade «The New Inter-Species Future?» soovitab hübriid-embrüote loomist mitte lubada.

Suurbritannia arstiteaduste akadeemia samateemaline raport tõdeb, et kuigi pole kindel, kui kasulikuks see lähenemine osutub, saame seda teada vaid eksperimentidega ega näe hübriidembrüote loomises moraalseid probleeme. Potentsiaalseid meditsiinilisi hüvesid esile tuues soovitas ka Briti alamkoja mullune analüüs lubada hübriidembrüote loomist.

Muidugi pole Suurbritannia motiivid hübriidembrüote lubamisel päris omakasupüüdmatud – riik on kogu aeg olnud üks juhtivaid biotehnoloogiamaid ning soovitakse liidripositsiooni hoida. Sellega kaasneb ju teadusrahade vool ning võimekate teadlaste tulek. Paljud teised riigid suhtuvad kloonimisse ja embrüonaalsetesse tüvirakkudesse märksa ettevaatlikumalt, eeskätt moraalsetel kaalutlustel, ning on sellealast teadustööd tugevalt piiranud.

Teadus areneb kiiremini, kui seadused järele jõuavad ja seepärast seisavad ühiskonnad tulevikuski silmitsi arutlustega, mis nõuavad seisukohavõtte sama tundlikes küsimustes kui hübriid-embrüod. Võimalikke teemasid ei paku ju ainult biotehnoloogia, ka näiteks nanotehnoloogia on kergitanud küsimusi uute materjalide ja seadmete ohutuse kohta. Iga kord saame ühelt poolelt kuulda lugusid fantastilisest tulevikuilmast, teiselt poolt õudusjutte ähvardavatest koledustest. Tasakaalustatud analüüsid kipuvad alati nende varju jääma. Kuid olemas nad on ja tutvumist väärivad, sest tasub meeles pidada, et instinktiivne

õõvareaktsioon ei pruugi olla õigeim tee parima otsuseni.

Ajakirja Tarkade Klubi peatoimetaja Arko Olesk kirjutab Postimehes kord kuus mõnest maailma teadusajakirjanduses akuutsest probleemist.

Loe lisaks

•    Eetikakeskuse BioCentre raport «The New Inter-Species Future?»

    (www.bioethics.ac.uk)

•    Briti arstiteaduse akadeemia raport «Interspecies embryos.»

    (www.acmedsci.ac.uk)