Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/06/2323869t1hb362.jpg)
Eestlaste toidulaua määravad enamjaolt välismaa omanikele kuuluvad kaubandusketid ja nende ostujuhid, kes peavad ettevõtte strateegiat siin ellu viima. Selliste kettide standardid, kogemused ja eelistused meie omadega aga eriti palju ei sarnane, rääkimata sellest, et neile osutub täiesti ebaoluliseks kauba päritolumaa tähtsaim on toodete müügiedu ja hind.
Nii olemegi sunnitud ostma ja sööma peamiselt võõramaa toitu, mis on tihti küll odavam, kuid sealjuures ebakvaliteetsem ning ei turguta Eesti majandust kuidagi. On aeg rajatagune toit siit välja süüa!
Kodumaist kaupa eelistab konjunktuuriinstituudi mulluse uuringu andmetel 73% tarbijaist. See on sama palju kui aastal 1996, mil me välismaa ahvatlevaid kaupu juba osta jaksasime. Kodumaise kauba eelistuse kõrgajaks aastateks 20022003 eelistas siinset toitu rekordilised 83%. Mis meiega vahepeal juhtus?
Välismaist toitu eelistavad ostjad (enne neid ka sisseostjad) valdavalt soodsama hinna tõttu. Üha kallinevate hindade ning keerulisemaks muutuva majandusolukorra juures on riiulilt odavama alternatiivi valimine ka täiesti arusaadav ja mõistlik käitumine.
Seda tehes peaksime aga mõtlema, kuidas on võimalik, et sadade kilomeetrite kauguselt siia toodud kaup on odavam kui siinsamas toodetu. Isegi kui välismaiste toodete omahind oleks veidi odavam või sama, peaks transport importtoidu hinnale ju olulisi lisakroone tähendama. Ometi mitte. Järelikult on välismaa toidu omahind nii madal, et kasum on kopsakas isegi pärast pikka ja kulukat sõidutamist müügikohta.
See omakorda tekitab küsimusi toodete koostise kohta. Konjunktuuriinstituudi uuringu järgi peavad lisaks toodete hinnale tähtsaimateks ostuotsuse mõjutajaks toidu värskust, maitset, kvaliteeti ja tervislikkust.
Kuidas saavad eksootilistest kaugetest maadest pärit puuviljad olla Eestisse letile jõudes värsked ja tervislikud? Missuguste ainetega peavad nad olema üle piserdatud, et elaksid üle pikaajalise transpordi ja ladudes seismise. Selle aine kleepuvat konsistentsi ja ebameeldival lõhna on kõigil võimalik näha ja tunda poelettidel puuvilju korvi tõstes.
On naiivne arvata, et välismaalt saadetakse siia müügile häid tooteid. Kui mitmes poes olete müügil näinud näiteks veitsi veini? Ei olegi! Sest see on nii hea, et veitslased joovad selle ise kõik ära.
Välja müüakse eeskätt kõrvalprodukte, seda, mis põhitootmisest üle jääb. Parem saata need siis välismaale kui siin lihtsalt utiliseerida. Ka meie teeme seda näiteks Rakvere Lihakombinaat saadab külmutatud sea tagajalgu Angolasse ja teistesse Aafrika riikidesse. Näiteid on teisigi.
Nii nagu meie jaoks on Aafrika ja Aasia riigid kõrvalproduktide turud, on Eesti sama arenenud riikide silmis. Meie poelettidele saadetakse müügile kilepakendis mitu aastat säilivad keeksid, soja- ja muud kaalu andvat massi täis topitud vorstid ning muu säärane ülejääk. Lisaks muidugi piima-, juustu- ja muud «laadsed» tooted, mis veidi odavama hinna tõttu on leidnud tee siinse tarbija toidulauale. Surve on nii tugev, et hinnakonkurentsis püsimiseks hakkab niisuguseid «laadseid» tooteid tootma nii mõnigi kohalik ettevõte.
Eesti toidu propageerimise kampaaniat ei saa ellu viia riik oma organisatsioonide kaudu. Parima ja edukaima Eesti toidu kampaania saavad korraldada ainult tarbijad oma igapäevaostudes kohalikku toitu eelistades.
Praegu moodustavad importtooted meie toidukaupadest ligi 40%, mida on põhjendamatult palju. Kui nii jätkame, neelame enne ja pärast sööki tablette gaaside, allergia, puhituste ja teab mille vastu veel.
Meie ise peame kuulutama boikoti laborites toodetud säilitusainetest tulvil aastatepikkuse säilivusajaga toidule ja eelistama neile siinsamas kodumaal toodetud naturaalseid tooteid.