Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/06/2322277t1hc967.jpg)
Filmis «Magnus» enesetapu teinud poisi isa rolli mänginud Mart Laisk kirjutab,et probleem on kohtu võimes keerulises kaasuses õigust mõista. Ilmselt arvati, et pere maha jätnud mehel tuleb naise solvamine ära keelata.
Eestis on sündinud oluline pretsedent. Kohtus sai seitsmeaastase keelu Kadri Kõusaare kunstiline film «Magnus», mis puudutab valusalt noorte enesetapu teemat.
Olles ise loos kõrvuni sees, püüan teema üle mõtiskella insaideri informeeritusega, lootes siiski säilitada vajalikku objektiivsust. Püüan teha mingi vahekokkuvõtte, mida iseloomulikku «Magnuse» kohtusaaga nähtavale on kergitanud.
Esimene teema, mis juba palju kajastamist leidnud, on loomulikult kunstilise vabaduse küsimus üldiselt.
Demokraatliku riigi kodanikena eeldame, et kehtib sõna- ja loominguvabadus. Samuti eeldame, et kellelgi pole ilma tõsise põhjuseta õigust sekkuda meie eraellu kui me ei kuulu nn avaliku elu tegelaste hulka, on meil põhjust loota, et meie õnne ja ebaõnne ei tirita ilmarahvale naeruks.
Teisipidi tahaks küsida: kellele kuulub minu elulugu? Kas see kuulub mulle, kes ma seda läbi elan? Kui jah, siis kuhu maani?
Kas mul kui kogejal on õigus oma kogetut mingis (kunstilises) vormis avalikustada? Kas mul on õigus avalikustada ka oma kogemusi mind ümbritsenud inimestest? Kas ka negatiivseid kogemusi? Neid ja veel tuhandeid küsimusi on minu peas tekitanud «Magnuse» saatus.
Tahtmata kuidagi vähendada Kadri kui reissööri ja stsenaristi osatähtsust, pean siiski ütlema, et tunnetan seda filmi paljuski ka enda omana, minu tunnete väljendusena.
Ja sellesse filmi puutuvatest tunnetest on minu poja enesetapp ja sellega kaasnenud hingelised heitlused ning emotsioonid kindlasti esikohal. See oli ka põhjus, miks ma pidin seal filmis ise mängima. Ei saa ju enda lunastamiseks kedagi teist ristile saata ... vist.
Pealegi näis mulle, et andes poja surmale laiema tähenduse, muutub tähenduslikuks ka tema elu, mis esmapilgul näis olevat ebaõnnestunud. Lisaks mulle oluline küsimus: kas mingil juhul võib enesetapu takistamisest loobumine olla eetiliselt põhjendatud?
Selliselt võiks lühidalt kokku võtta need motiivid, mis ajendasid mind osalema filmi «Magnus» loomises. Kadriga koos stsenaariumi kallal töötades sai taas läbi elatud ja ka arvutisse trükitud palju koledat varasemast elust. Tihti sai veel õhtul voodiski pead vaevatud selle üle, mida oleks saanud teisiti teha ja kui palju oli mu halbades valikutes nn objektiivset põhjust.
Tihti arutasime Kadriga poole ööni, kuhu võib välja viia vanemate kalkus ja kas armastuseta keskkonnas on võimalik ka ellu jääda, eriti lapsena. Kui Kadri stsenaariumit lõplikult kokku kirjutas, ei olnud mind enam juures. Ja kuigi stsenaarium on peaaegu üleni looja fantaasia, oli tõsilugu siiski nii võimas, et mitmed detailid päriselust on koha leidnud ka filmis.
Nende detailide sekka sattus kahjuks ka «Magnuse» emategelane, kellele jäi külge mitmeid omadusi minu poja pärisemalt. See, filmis pooleteise minuti jooksul esinev tegelane aga kutsus esile minu eksproua meelepaha ja ta otsustas, et peab oma haavatud uhkust kohtus kaitsma. Selle vastu iseenesest ei saa kellelgi midagi olla ja on ainult tervitatav, et inimesed näevad kohtus reaalset võimalust oma huve kaitsta.
Probleem algab aga kohtunike võimes sellistes keerulistes kaasustes õigust mõista. Ja «Magnuse» kaasus on keeruline. Isegi mu oma sõbrad ütlevad, et kui kuulata minu juttu, tundub mul õigus olevat ja kui kuulata eksnaist, siis näib jälle temal õigus olevat. Ja need inimesed tunnevad ometi meie lugu läbi ja lõhki.
Mulle tundub, et sellises juhtumis orienteerumiseks on vaja väga suurt elukogemust. Elukogemus aitaks ehk mõista «Magnuse» kõiki tähenduskihte. Kohus nägi selles filmis aga lihtlabast perekonnatüli ja ilmselt arvas, et pere maha jätnud pahal mehel tuleb naise solvamine ära keelata.
Siit hargneb minu jaoks nüüd põhimõtteline küsimus: kellel peale autori on veel õigus anda kunstiteosele mingeid tähendusi? Hea kunstiteos evib enamasti mitmeid tähenduskihte, mis tarbija meeltes hakkavad veel omakorda moonduma kunstitarbija isikliku kogemuse järgi. Kes on siis see instants, kes saab öelda, et teos kannab endas just seda sõnumit ja kuna mulle see sõnum ei meeldi, tuleb teos ära keelata?
Pisut utreerides võiks öelda, et kupeldaja või kombluspolitseinik näeb ka Mona Lisas lõbumaja reklaami ja sellest lähtuvalt võiks selle ära keelata. Juba vanasõna ütleb, et ilu on vaataja silmades, aga seda on ka inetus.
Ei minul ega Kadril polnud seda filmi luues kavas kedagi solvata, vastupidi, meile tundus, et me valutame südant vägagi õige ja olulise asja pärast.
Siis aga tuli mu eksabikaasa (kellest olen vist juba 25 aastat lahus), pani meie loodusse oma tähenduse ja palus kohtul sellest lähtuvalt teos ära keelata. Ja, au vastaspoole advokaatidele, neil õnnestus ka kohtunikku veenda, et tegemist on nn Inno ja Irja tüüpi juhtumiga.
Aga meie pole ju sellise sõnumiga teost loonud. Praegu juhtus nii, et võeti meie looming, poogiti sinna külge sõnum, mis tulenes mitte autori taotlusest, vaid minu eksabikaasa isiklikust kogemusest ning elutunnetusest, ja nõnda kokku klopsitud kimäär näis kõigile piisavalt kole, et tundus õige ta silma alt ära koristada.
Aga ma tahan veel kord rõhutada see kimäär ei ole meie looming. Te keelasite ära oma enda fantaasiad.
Minu meelest on kunstnik oma loomingu mõtestajana viimane instants, ja kui kohtunikud või muud ametnikud hakkavad otsustama kunsti tähenduse üle, siis pole ühiskonna edasist arengut raske ette kujutada.
Aga siit jõuamegi kohe järgmise olulise nähtuse juurde, mis seoses «Magnusega» ilmnes. Nimelt ei pea me enam väga pelgama, et ametnikud meid suukorvistavad. Meil on nüüd internet ja sinna ei ulata ühegi võimu vägi.
Nii on ka «Magnus» läinud uitama interneti avarustesse ja, ilmselt paljuski ka tänu keelamisele, leiab järjest enam vaatajaid, olles juba teel vaata et kultusfilmi staatusesse.
Selles mõttes on meeldiv tõdeda, et tehnika areng on oluliselt piiranud kõiksugu keelajate võimu ja on lootus, et sellised Prokrustese sängi tüüpi kohtupidamised kunsti üle jäävad siiski üksikuteks kurioosumiteks, sest see ei tasu lihtsalt ära.
Eesti rahvatarkus ütleb, et kui lõhud peegli, tuleb seitse aastat õnnetut elu. Seekord läks küll niipidi, et katki löödud peegel peab ise seitse aastat õnnetu olema.