Urmas Roosimägi: Afganistani vari

Afganistanis hukkunud sõdurite arv. Foto: graafika: Silver Alt

Miks ja kelle huvides peame saatma üha enam sõdureid Afganistani, raisates niigi nappe riigikaitse ressursse, küsib Urmas Roosimägi,­ brigaadikindral reservis.

Seda kirjatükki ajendasid mind kirjutama ekspertide ja sõjandus­spetsialistide väited Talibani raugemisest ja peatselt saavutatavast võidust. Hiljuti tundusid lausa grotesksed kõrgete sõjaväelaste välja öeldud seisukohad meedias, et Taliban näitab Afganistanis üles oma nõrkust, samal ajal aga tulid uudised, kuidas USA kaotas ühes kokkupõrkes talibitega kaheksa sõdurit. Ja tegu polnud miiniga, talibid ründasid ameeriklaste patrullbaasi. Mitte midagi seal ei rauge, sest afgaane pole võimalik sõjaga alistada.

Kui Aleksander Suur 330. aastal e.m.a pärast kuuekuulist edukat kampaaniat Iraanis tänapäeva Afganistani alale jõudis, ei osanud ta arvatagi, et sealsete hõimudega sõdimiseks kulub kolm aastat ning lõpptulemuseks on loobumine plaanist vallutada seda mägist ja vaenulikku maad. Oma emale kirjutas ta sõjakäigust Afganistanis kui lõpututest võitlustest lõvi hingega võitlejatega, kellest igaüht võiks vapruselt ja andelt võrrelda tema enda, Aleksander Suurega. Läbi aastasadade ja -tuhandete on Afganistan omandanud vaese, kuid uhke maa kuulsuse, mida pole suudetud alistada, ja läbi aastasadade ja -tuhandete on ikka ja jälle leidunud neid, kes on seda püüdnud teha.

Pärast idabloki kokkuvarisemist 1980ndatel tabas NATOt ja lääne sõjamasinat laiem kriis – Venemaa, kellega sõdimiseks 40 aastat oli valmistutud, polnud ühtäkki enam arvestatav vaenlane. Süsteemi säilitamiseks tuli leida kiiresti uus või uued vaenlased ja nii tekkisidki mõisted globaalne terrorism ja asümmeetriline sõda. Polnud ju terrorism iseenesest midagi uut, sellega oli maadelnud enamik Euroopa riike mitukümmend aastat, kuid paraku jäi see siiski riikidesiseseks probleemiks ega väljunud seega politseijõudude tegevussfäärist. 1980. ja 1990. aastatel, otsides alliansile uut vaenlast, jõudsid paljud mainekad sõjandusteoreetikud järeldusele, et uueks sõjaliseks vaenlaseks võiks olla rahvusvaheline terrorism. Seda arusaama aitasid süvendada usulised ja rahvuslikud konfliktid möödunud sajandi 90ndatel, aga kõige enam muidugi 2001. aasta terrorirünnakud USAs.

Konventsionaalse sõjamasinaga pole võimalik sõdida millegi sedavõrd abstraktse vastu, nagu seda on terrorism. Sõjapidamiseks peab olema territoorium, eesmärk ja vähemalt kuidagigi piiritletud vastane. Seega koostatigi USAs niinimetatud paariariikide nimekiri, mille eesotsas seisid Afganistan ja Iraak. Miks Iraak, on selge – tegu oli USA vana vaenlasega Lahesõja aegadest, kes ohustas otseselt USA energiajulgeolekut maailma põhilises naftatootmise piirkonnas. Aga miks siis Afganistan? Tegu on ju suhteliselt vaese riigiga.

Vaene võib ta ju olla, aga ta asub strateegiliselt üliolulises maailmajaos. Üha kasvav Aasia majandus vajab uusi energiavarusid, mille transiit hakkab kulgema tõenäoliselt läbi Afganistani. Kes kontrollib Afganistani, kontrollib regiooni majandust. Paraku oli Afganistan 2001. aastal kontrollimatu territoorium, kus ühelgi maailma vägeval polnud mõju. Niisamuti polnud Afganistani sõjale raske põhjendust tuua – tegu on Euroopa põhilise narkovarustajaga ning pealegi oli Taliban andnud peavarju terroriorganisatsioonile Al-Qaeda.

Paraku unustati aga asjaolu, et keegi pole veel suutnud afgaane alistada. Ja kuidas ongi võimalik võita kedagi, kes ei pea kinni sõjapidamise tavadest ega alistu, kui nende pealinn on vallutatud. Britid pidasid Afganistanis 19. ja 20. sajandil 70 aasta jooksul kolm sõda ja suutsid küll maa okupeerida, kuid ei suutnud vastupanu murda. Nõukogude Liit üritas sama teha möödunud sajandi 70ndatel ja 80ndatel, kuid pidi samuti võiduta tagasi tõmbuma. Meie oma rahvas kandis tolles sõjas märkimisväärseid kaotusi, 1652st Afganistanis teeninud eestlasest hukkus 36. Me needsime seda sõda ja otsisime kõikvõimalikke viise, et sellest hoiduda, kuid nüüd oleme jälle seal tagasi.

Kui näiteks Iraagis on saavutatud teatud stabiilsus, mis võimaldab läänel sealt oma vägesid välja tuua, siis Afganistanis pole midagi paremaks läinud. See on teataval määral ka mõistetav, oli ju Iraak selgelt väljakujunenud riik, mida juhtis diktaator, kes hoolitses selle eest, et igasugune isemõtlemine ja initsiatiiv saaks eos maha surutud. Ja isegi sellise riigi kontrolli alla saamiseks on koalitsioonil kulunud üle kuue aasta, miljardeid dollareid ja umbes 4700 sõduri elu, rääkimata suurest hukkunute arvust tsiviilelanike seas. Afganistanis, kus pole kunagi tugevat keskvõimu olnud, võtab see kõik veel rohkem ressursse ja aega. Teen siin lihtsa võrdluse Aleksander Suure näite varal: Iraagi ala vallutamiseks kulus tal 331. aastal e.m.a umbes kuus kuud, seega eespool kirjeldatud Afganistani ala vallutamiseks tuli tal sõdida kuus korda kauem. Kui USA-l ja tema liitlastel kulus Iraagi kontrolli alla saamiseks kuus aastat, siis võiks Aleksandri kogemuse põhjal ennustada, et Afganistaniga läheb aega üle 35 aasta.

Eespool öeldust lähtudes häirib mind, kui keegi räägib Talibani jõu raugemisest. Tasub vaid vaadata Talibani käitumismustrit aastate lõikes, kus on selgelt näha, et septembris-oktoobris minnakse üle miinisõjale, kuna vastupanuvõitlejate grupid suunduvad talvituma.

Kevadel algavad jälle rünnakud, muutudes eriti ägedaks suve lõpus, kui saak põldudelt on koristatud. Taliban või õigemini vastupanuvõitlejad, sest paljudel pole Talibanist sooja ega külma, vahetavad vaid taktikat ja hoiavad pingeid üleval, et kurnata ja hirmutada koalitsioonivägesid. Ega vastupanuvõitlejad ei ole mingi konstantne jõud, mida edukate sõjaliste operatsioonidega hävitada saab, nad on enamasti põlluharijad ja lambakasvatajad, kes täidavad koalitsiooniga sõdides oma klannikohustusi, kui neil teiste toimetuste kõrvalt selleks aega jääb. Niisamuti pole enamik mullasid, kes džihaadisõdureid juhivad, tavavaimulikud, osa nendest on hoopis jõugupealikud ja kriminaalid, kes Talibani valitsemise ajal oleks üles poodud, nüüd aga Talibani toetusel niinimetatud püha sõda peavad. Vastupanuvõitlejate formeeringute ebastabiilsuses ei seisne mitte nende nõrkus, vaid hoopis tugevus – stiihilist, võitlustaktikat pidevalt muutvat ja hoomamatut jõudu on raske hävitada.

Ka hukkunud koalitsioonisõdurite kasvav arv aastate lõikes näitab pigem seda, et vastupanu Afganistanis suureneb. Tegelikult on sellel viimasel näitajal kaks poolt. Kui taas kord vaadata aastate lõikes vastupanuvõitlejate aktiivsust Afganistani provintsides, siis on näha, et seal, kus koalitsioonivägesid ei ole, pole ka vastupanuvõitlejad aktiivsed. Helmand aga, kus on kohal nii ameeriklased kui britid ja ka meie koos nendega, on kahtlemata Afganistani kõige kuumem koht, kus hukkunute osakaal on kõige kõrgem. Huvitavaks võrdluseks võib tuua teised kaks Lõuna-Afganistani provintsi, Kanda­hari ja Nimruzi.

Esimeses neist toimuvad ka arvukad koalitsiooni operatsioonid, seal paikneb koalitsiooni peamine lennuväli Lõuna-Afganistanis ja tegelikult on seal ka Talibani juured. Samas on Kandaharis hukkunuid kolmandiku võrra vähem kui Helmandis. Veelgi enam hämmastab neid, kes asjaga kursis pole, ilmselt see, et teises Helmandi naaberprovintsis Nimruzis on kõigi nende aastate jooksul hukkunud vaid kaks koalitsioonisõdurit. Aga see tuleb pigem sellest, et seal pole koalitsioonivägesid sees. Mulle rääkis üks Afganistanis olnud luuremeeskonna võitleja, kuidas nad 2006. aasta mitmes mõttes palaval suvel Nimruzis käisid, et seal koalitsioonivastaste jõudude kohta informatsiooni hankida, seal aga selgus, et selliseid jõude Nimruzis õieti polegi. Seega, mida rohkem meie end peale pressime, seda suurem on kohalike vastupanu.

Skeptikud märgiksid nüüd kohe ära, et koalitsiooniväed asuvad ka teistes provintsides, kuid seal on vastupanu ikkagi nõrgem. Tõsi, Lõuna-Afganistanis tuleb arvesse veel üks faktor. Taliban sai alguse Kandaharist ja Kandahari peetakse ajalooliselt Afganistani südameks, iidseks pealinnaks. Lõuna-Afganistan on asustatud põhiliselt puštude hõimudega, kes ühelt poolt on tihedalt seotud Talibaniga ja teiselt poolt oma hõimukaaslastega Pakistani põhjaaladel. Samas on Lõuna-Afganistan ka põhiline oopiumimooni kasvatuse ala, kuna seda on seal kõige lihtsam ja tulusam kasvatada. Ennast ametlikult narkooperatsioonidest distantseerinud koalitsioon on kohalike jaoks ikkagi jõud, kes püüab hävitada nende sissetulekut ja segab nende tavapärast eluviisi. Kõik need detailid – hõimusidemed, religioosne fanatism, üldine vaesus, moonikasvatus, millele lisanduvad veel veritasukohustus ning naaberriikide Iraani ja Pakistani pidev susimine – teevadki Lõuna-Afganistanist õuduste tallermaa.

Tahtmatult tekib küsimus, miks me peame seal olema. Koalitsioonikohustusest? Hästi, võib-olla turvavad NATO lennukid Eesti taevast tõesti tänu sellele, et meie sõdurid valavad Afganistanis higi ja verd. Aga miks täidavad paljud teised riigid oma koalitsioonikohustust Afganistani rahulikumates piirkondades? Kuni 2006. aastani olime ka meie Mazar-e-Šarifis, mille olukord pole võrreldav Helmandiga. Pealegi elavad Mazar-e-Šarifis põhiliselt usbekid ja tadžikid, kes teavad Eestit, kelle suhtumine meisse on parem ning kellega suhtlemiseks ei pea me õppima puštu keelt.

Ütleme, et oligi mingi (minu jaoks siiani arusaamatu) mõjuv põhjus, miks me kolisime Lõuna-Afganistani, kuid sel juhul on küsimus, milleks peame seal hoidma nii suurt hulka kaitseväge. Kui võrrelda rahvaarvu ja koalitsiooni koosseisu kuuluvate sõdurite arvu, siis oleme praegu oma kahe kompaniiga Afganistanis vaieldamatult esikohal. Isegi siis, kui üks kompanii sealt ära tuleb, jääme ikkagi esiviisikusse. Mitu partnerriiki on otsustanud oma vägede hulka Afganistanis vähendada, mõned plaanivad oma väed üldse koju ära viia. Mida teeme aga meie? Meie, vastupidi, otsime võimalusi oma kontingenti suurendada. Jutt, et praegune lisakompanii Afganistanis on seal vaid valimisi turvamas, on ilus jutt, millega petame ennast ja oma rahvast. Jah, suure tõenäosusega toome mehed sügisel isegi koju, sest nende mandaat ei kesta kauem, kuid vaid selleks, et lähema aasta või paari jooksul saavutada riigikogult luba missiooniüksusi suurendada. Kelle huvides ikkagi? Millist kasu Eesti seal olekust saab? Miks me peame üha enam sõdureid Afganistani saatma, raisates niigi nappe riigikaitse ressursse? Minul vastust kahjuks ei ole.

Eespool kirjutatu on ainult sõjaline aspekt. Teadaolevalt on viimastel aastatel esile kerkinud idee ehitada üles demokraatlik Afganistani riik. Vabandage mind, kuid ma ei tea maailmas mitte ühtegi demokraatlikku moslemiriiki. Kui fantaasia tööle panna, on see ehk isegi võimalik, aga selleks on vaja vähemalt ühe põlvkonna vahetust ehk veelgi 35–40 aastat. Siit tekib mul küsimus, millele mul samuti pole vastust. Kas maailmas on olemas poliitiline jõud, kes on nõus investeerima võõra riigi jalule aitamiseks vähemalt 40 aastat? Ma ei ole nii sinisilmne, et seda uskuda. Aga eks aeg näita, kas mul on õigus.

Lugeja, kes nüüd küsib, miks Roosimägi alles praegu suu lahti teeb ja neid küsimusi esitab, peaks esmalt endale otsa vaatama, sest need, kes Toompeal otsuseid langetavad, on meie endi valitud riigijuhid ning Roosimägi oli kuni selle aasta kevadeni kaitseväelane.

Kaitseväelane aga, teadagi, peab suu kinni pidama ja käsku täitma, olgu see käsk siis nii vastumeelt kui tahes. Sest kui kaitseväelane midagi ütleb, siis on kohe olemas hulk tuututajaid, kes süüdistavad teda poliitikasse sekkumises.