Hoolimata majanduskriisist on Eesti maailma mõistes üsna jõukas riik, eriti kui võrrelda teiste endiste Nõukogude vabariikidega. Eesti kultuur pole aga mitte luksus, mida me saame heal ajal endale lubada, vaid meie jõukuse vundament.
Vahur Koorits: kultuur on Eesti jõukuse alus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti suur pluss paljude postkommunistlike riikide ees on hästiarenenud institutsioonid, mis töötavad enamasti efektiivselt ega ole kuigi korrumpeerunud. Kuni laenubuumini kasvas meie majandus teistest kiiremini just tänu korralikele institutsioonidele.
Põhjuseks, miks meil on usaldusväärsem politsei või ausamad kohtud kui teistel saatusekaaslastel, on aga eesti kultuur, mille all ma ei mõtle teatrisaale või raamatukogusid, vaid inimeste väärtushinnanguid. Kõik postkommunistlikud riigid alustasid üsna sarnaselt stardipositsioonilt ning meie olukord oli teiste omast pigem halvem kui parem.
Eestlased hakkasid alates aastast 1991 üles ehitama oma riiki oma rahvale. Eestis oli palju võtta ametnikke, kes hindasid eestlaseks olemist ja kelle jaoks eestlaseks olemine tähendas ausust, töökust, kohusetundlikkust ja edasipüüdlikkust. Sellised omadused aitasid ehitada edukat riiki, ent need inimesed ei käitunud nii mitte selleks, et olla edukad, vaid seepärast, et pidasid seesugust käitumist eestlaseks olemise osaks.
Mõistagi oli ka ebaausaid ametnikke, ent ausate enamus sõi nad aja jooksul välja. Postkommunistlikus ruumis on aga palju riike, kus ebaausad ametnikud sõid välja ausad, sest ausad takistasid rikastumist. Lõunanaaber Läti on selle kohta kurb näide. Eriti selge kontrasti Eestiga loob aga Moldova, mis 1991. aastal oli mõneti meiega väga sarnane riik.
Ent moldaavlastel oli meiega võrreldes üks suur erinevus, nimelt ei hinnanud nad oma kultuuri. Nõukogude ajal üritasid paljud moldaavlased muutuda venelasteks, sest loodeti nii parema elu peale saada. Ka praegu vaatavad moldaavlased suurte paluvate silmadega Moskva poole, oodates abi, sest puudub vajalik eneseusk Euroopasse püüdlemiseks.
«Kes meid, viletsaid, ikka Euroopasse tahab,» on moldaavlaste suhtumine. See suhtumine muutub aga isetäituvaks ennustuseks, sest selliseid ei taha Euroopasse tõesti keegi. Kuna moldaavlased ei pea ise endast lugu, siis ei pea neist lugu ka teised.
Kultuur ei tähenda küll vaid teatrisaale ja raamatukogusid, ent samas on neid vaja, et kultuuri pidevalt taastoota. Kultuuri suurt rolli majanduses tuleb tähtsustada. Majanduskriisi ajal on seda raha jagamisega keeruline näidata, ent seda olulisem on tunnustada kultuuri tähtsust.