Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kas lapsed vajavad koolipiima?
Inimese tervislik seisund sõltub suurel määral sellest, mida ta sööb. Kõik me teame, et väga ebatervislikud on kommid, krõpsud, saiakesed ja limonaad. Kuidas on lood piimaga?
Juba varasest lapsepõlvest on igale eestlasele teada, et lehmad annavad inimestele piima ja et kanad munevad inimestele mune. Eestlased on suhteliselt agarad piimavuntsid. Meie toidulaual on tihti keefir, hapukoor, juust, kohupiim, kodujuust, jäätis või jogurt.
Piimatooteid peetakse tervisetoodeteks, sest piim sisaldab kaltsiumi ja see on organismile vajalik. 2006. aasta kevadel viis Eesti Konjunktuuriinstituut läbi tarbijauuringu «Lastevanemate hinnangud laste toitumisharjumustele» ning selgus, et iga viies vastaja pidas laste toitumise juures probleemiks piima liiga vähest tarbimist.
Et lapsed rohkem piima tarbiksid, on põllumajandusministeerium juba mitmendat aastat käigus hoidnud nn koolipiima programmi. Varasem põllumajandusminister Ester Tuiksoo põhjendas koolipiima programmi vajalikkust tervislike eluviiside propageerimisega.
Kuid kas lehmapiima tarbimine on ikka inimesele nii loomulik ja vajalik, kui me arvama oleme harjunud? Milliseid tarbimisharjumusi me laste hulgas propageerime? Üle maailma tehakse pidevalt uurimusi erinevate toiduainete kasulikkuse kohta inimese tervisele. Mitmete uurimuste kohaselt ei ole lehmapiim inimese organismile vajalik ega kasulik.
Mis on täpsemalt piim? Piim on läbipaistmatu valge vedelik, mida toodavad emaste imetajate piimanäärmed. See on vastsündinute põhiline toit.
Vastsündinud inimlapsed toituvad emapiimast, vastsündinud lehmavasikad oma ema ehk siis lehma piimast. Inimpiima tarbivad inimlapsed ja keegi ei paku seda joogiks kassidele või siilidele.
Paljude eestlaste tavateadmine on, et piimatoodete tarbimine on tervisele kasulik, kuna need sisaldavad piisaval hulgal ja sobivas vahekorras elutähtsaid mineraalaineid (kaltsiumi ja fosforit) ja et lapsed vajavad kasvamiseks ja kaalus juurde võtmiseks just piimarasvu.
Millest aga piimatootjad ning mitmesugused tervisespetsialistid enamasti vaikivad, on näiteks see, et piimatooted ei sisalda kiudaineid. Need sisaldavad küllastunud rasvu. Piima tarbimine soodustab kolesteroolitaseme tõusu organismis.
Piimatoodete tarbimine raskendab seedimist. Pikaajaline tarbimine suurendab riski haigestuda rinna- ja eesnäärmevähki. Piima tarbimine suurendab südamehaiguste ja diabeeti haigestumise riski. Piima tarbimine mitte ei vähenda, vaid suurendab osteoporoosi haigestumise riski.
Piim ei sisalda rauda ning takistab organismis raua imendumist. Piima valgusisaldus on väiksem kui enamikus aed- ja juurviljades. Kas lastele jagatakse koolipiima programmi raames jogurtitopside kõrval adekvaatse informatsiooniga varustatud infovoldikuid?
Ilmselt mitte.Lehmapiimast ja selle toimest inimorganismile on kirjutatud lugematul hulgal artikleid.
Üks tuntumaid selleteemalisi väljaandeid maailmas on Robert Coheni raamat «Milk the deadly poison». Piimatooted on välistatud näiteks täistaimetoitlaste ja makrobiootilist dieeti järgivate inimeste menüüs. Mõlemal puhul peetakse lehmapiima ebaloomulikuks ning tervisele mittevajalikuks toiduaineks.
Loomulikult on oluline õpetada lapsi tervislikult toituma. Eesti ühiskonnas on piima tervislikkuse teemaline diskussioon aga peaaegu olematu. Pimedast iseenesestmõistetavast usust arvame me teadlikud olevat asjadest, mille kohta me täit tõde ei tea.