Mihkel Mutt: kellele kuulub blogi?

Mihkel Mutt Foto: Postimees.ee

Blogisid olevat maailmas üle saja miljoni, neist aktiivsed viisteist miljonit. Nii väidab artikkel The New York Review of Books 14. veebruari numbris (andes ühtlasi mõneti lõbustava ülevaate blogide kohta ilmunud kirjandusest).

Mind huvitab sellest praegu näputäis, poliitikute ja teiste ametimeeste omad, mis ehk rangelt võttes on kõige vähem blogid. Sest viimase tüübitunnuste hulka kuulub lühidus, dünaamilisus, särtsakus, ristviitelisus, poploori kasutamine, teatav huligaansuski, igatahes suur annus n-ö ebatõsidust.

Seevastu ametimeeste blogid on enamasti tõsised, vahel ka jorutavad, jätkates nende muid esinemisi MSMis (põhiliini ehk mainstream meedias).

Miks nad neid peavad? Kindlasti üritatakse niimoodi jõuda uute sihtgruppideni (interneti kasutamine ju levib). See kuulub samasse ritta partei- ja linnajao lehtede ning kanalite loomisega. Võib-olla ei puudu ka uhkuse moment, et «teistel on, ega me kehvemad ole».

Ka üksiksiku tasandil on täiesti lugupidamist väärivaid põhjusi. Ei lehed ega nende elektroonilised väljaanded taha avaldada päevast päeva samu isikuid. (Küll on nii tavaks totalitaarsetes ühiskondades, kus «isake» kommenteerib iga päev jooksvaid sündmusi.) Liiati ei ole võimalik igast asjast täispikka kommentaari või arvamuslugu kirjutada. Seega  puudub formaat. Seevastu blogis saab poliitik päevasündmusi järjepidevalt kommenteerida.

Ent siiski – kellele kuulub blogi? Mis küsimus, võidakse imestada. Loomulikult autorile. Seda enam, et kui põnevas blogidžunglis on autori identiteedi varjamine (ning selle paljastada laskmise ihalus) mäng omaette, siis poliitikud kirjutavad kindlalt enda nimel. (Praegu ei tule arvesse, et tihti ei pea blogi ametimees ise, vaid see on tema suhtekorraldaja järjekordne lisatöö. Ikkagi esindab see just teda – analoogiliselt talle kirjutatud kõnedega.)

Ometi, kui näiteks Marko Mihkelson (see on suvaline näide) väljendas oma blogis esmaspäeval mõtet, et valitsus peaks Gruusia liinil tõhusamalt tegutsema, siis kellele see üleskutse kuulus? Kas väliskomisjoni aseesimehele, IRLi juhtivale tegelasele, pelgalt poliitikahuvilisele või kellelegi neljandale-viiendale?

Meie ajakirjandus tsiteerib tema blogi seisukohti ammu üksüheselt. Muidugi märgitakse, et tegemist on blogiga. Küsimus on aga selles, kas blogi on täisväärtusliku tsitaadi allikas? Kas see on sama «tugev», kui Marko Mihkelson ütleks sama parlamendi kõnepuldist, oma erakonna konverentsil, teles, leheartiklis või mujal?

Hea küll, selle näite puhul võib see vähemalt kodupublikule olla tõepoolest enam-vähem ükskõik. Aga kuidas saavad sellest aru välisriikide poliitikaanalüüsijad? Kas poliitiku blogi on riigi enese hääl või mitte?

Kujutleme siinkohal vahelduseks diplomaati, kes töötab x riigis. Teadupärast ei ole talle ette nähtud asukohariigi sisepoliitikast omaalgatuslikult sõna võtta, ta vahendab üksnes oma välisministeeriumi seisukohti.

Aga kui ta arvab midagi kriitilist x riigi viimastest valimistest oma privaatblogis? Kas siis on x riigi välisministeeriumil põhjust teda vaibale kutsuda ja teha märkus, et see tegevus on diplomaadi staatusega kokkusobimatu?

Kas blogi võiks olla mööndus, pehmendus, umbes samas laadis kui vahel märge loo all, et «antud artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti»? Mõnes ametis on säärane vahetegemine möödapääsmatu. Ent kui kaugele võib see vabadus rollide lahknevuses küündida? Kas paavst tohib oma privaatblogis väita, et võib-olla pole Issandat olemaski?

Sisepoliitikas on küsimuse üldasetus sama: kus paikneb poliitiku blogi tema avalduste «eheda kõvaduse» astmel, autoriseerituse ja institutsionaliseerituse skaalal? Kui ma olen poliitikuna eelmine päev oma blogis kritiseerinud koalitsioonikaaslasi, siis kas järgmine päev on nondel õigus mult seletust nõuda?

Või võin ma teha suured silmad ja öelda naiivselt, et see oli ju blogi? Või on see hoopis mingi minu eelmäng, komplemine, et vaatan, kuidas see neile mõjub, enne kui kusagil suuremas lehes samal teemal sõna võtan. Et kui neil ikka väga harja punaseks ajab, siis tõmban tagasi, aeg pole veel küps. Nii saaks vältida otsest konfrontatsiooni resp. koalitsiooni enneaegset lagunemist.  

Siin-seal on kuulda imestust, miks mõni tipp-poliitik ajab asju blogi kaudu. «Kui võimuliit asus eelmisel aastal kergitama riigisektori hästimakstuma osa ametnike palku, kritiseeris Laar seda jõuliselt. Muide, oma blogis. Justkui tema ministrid ei oleks valitsuses,» kirjutas Delfi esmaspäeval.

Siin on mitmeid aspekte. Blogi kaudu on võimalik lasta vajaduse korral ringlusse mitteametlikku infot. Tilgutada. Iseenesest pole selles midagi uut, valitsemise ja poliitika juurde on alati kuulunud kuulujuttude fabritseerimine. Ammu enne spindoktoreid. See on see, mille kohta vahel võib lugeda, et «tundmatuks jääda sooviva isiku väiteil», «mitteametlikel andmeil» jms. Mingis suhtes on blogi nagu «kogemata» maha pillatud kiri, et keegi seda kindlasti loeks.

Ei saa ka välistada, et poliitik lihtsalt tahaks teinekord lubada endale distantseerumist tsentraliseeritud parteilisest arvamusest. Lõpuks on ka tema inimene, kes ei jõua lõpmatuseni kompromissidega elada.

Üldiselt on see üks reguleerimata poolpehme värk. Siinkirjutaja arvab, et blogisid tuleks käsitleda samaväärselt kõigi teiste kirjutatud ja lausutud tekstide ning avaldustega. Kui mitte muidu, siis vähemasti eraisiku tasandil – vastutuse mõttes oma sõnade eest.