Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2009/10/25/256347t1h6cb7.jpg)
Äsja said ajalooks järjekordsed kohalike omavalitsuste valimised. Valimisi analüüsides ja tulemusi ennustades käsitleti poliitiliste jõudude vahekorda, võimulolijate tegusid ja tegematajätmisi, valimiskampaania käigus edastatavaid sõnumeid jms.
Tähelepanuta on aga jäänud valimised kui õiguslik mehhanism, mille kaudu kandidaat osutub volikokku valituks. Ammu vastuvõetud seadusse suhtutakse kui sissetöötatusse ja toimivasse, mis kajastamist enam ei vaja.
Meediakanalid sedastavad keelatud välireklaami juhtumeid ning hoiatavad hääleostmise kui ebaseadusliku eest. Kuidas aga valijate antud hääled konverteeritakse mandaatideks ehk teisisõnu, mis nipiga kandidaadist saab volikogu liige – selle selgitamise peale aega ja meediaruumi ülemäära raisatud pole.
Seadus on avaldatud ja formaalne eeldus selle kehtivuseks on olemas. Aga isegi kui keskmiselt intelligentne inimene selle seaduse elektroonilisest Riigi Teatajast üles leiab ja seda lugema asub, tõstab käed, kui jõuab modifitseeritud d’Hondti jagajate meetodini. Kes tondist ei taltu, võib edasi kulgeda valimiskomisjoni koduleheküljele ja pärast mõningast klõpsutamist (Valija → Valimistulemuste kindlakstegemine) jõuda paika, kus isegi d’Hondti meetod on näidete varal hõlpsamalt hoomatavaks tehtud.
Neile aga, kes internetiavarustes lõdvalt ei liugle, on see teave kättesaamatu. Iseenesest pole ju sedelile oma favoriidi registreerimisnumbri kirjutamine kuigi kontimurdev tegevus, kuid numbrini jõudmine justkui eeldaks teadmist valimistulemuste kindlakstegemisest.
Väga suur hulk inimesi, kellega valimiste ajal suhtlesin, olid seisukohal, et valida on mõtet vaid nimekirja esimeses otsas paiknevaid kandidaate, kuna tagumised niikuinii sisse ei saa. Partei karvane käsi olevat volikokku pääsemise järjekorra paika pannud ja valijal oma häält lootusetutele raisata polevat mõtet. Sellist seisukohta esimest korda kuuldes mõtlesin, et see on juhus. Paraku eksisin – väärteadjate hulk oli laiapõhjaline.
Põhjust pole vaja kaugelt otsida. Riigikogu valimistel saab kandidaatide üleriigilises nimekirjas kompensatsioonimandaadi kandidaat, kes on nimekirjas eespool ja kellele antud häälte arv on vähemalt viis protsenti lihtkvoodist. Ilmselgelt pärineb teadmine erakondliku sõrme kõikemääravast maagiast just siit. Kindlasti lüüakse riigikogu valimistel sel teemal ka kõvasti lärmi ning kuivõrd paljudel pole aimugi, et kaks valimissüsteemi on erinevad, kantakse see teadmine üle ka kohaliku tasandi valimistele.
Kui inimene ei tea, et ta ei tea, siis ta ei võta ka midagi ette selleks, et teada. Sestap võiks keegi oma kaaskondsete valgustamiseks midagi ette võtta. Näiteks võiks valimiskomisjon lisaks oma põhifunktsioonile (tagada valimiste seaduslik läbiviimine) ka inimesi teavitada. Teabe avaldamine vaid oma koduleheküljel pole selleks kindlasti küllaldane. Ka võiks ajakirjandus sel teemal olla märksa proaktiivsem.
Vääradelt eeldustelt johtuv järeldus on väär. Kui eksiarvamusel valijad kohalikel valimistel teadnuksid, kuidas valimistulemused kindlaks tehakse, oleksid nad oma hääle andnud teisiti. Kui selliseid olnuks palju, olnuks ka valimistulemus teine. Teadmatus moonutab mis tahes tulemusi. Need, kes teavad, jagagu oma teadmisi ka teistega. Selleks pole vaja d’Hondti meetodit.