Mikk Rand: 12. mail algas keeluajastu

Mikk Rand Foto: Peeter Langovits

Esmaspäev, 12. mai 2008 läheb Eestis ajalukku kui must päev. See on päev, mil Eesti riik keelas (oma kohtusüsteemi kaudu) ära vaba eneseväljenduse vormi ja vaba sõna – mängufilmi «Magnus» näitel.

Kohtuotsus on välja kuulutatud. Hea otsuse puhul ju hõisatakse rõõmust, aga nüüd? Ei ühti.

Põhjus on väga lihtne – see on esimene audiovisuaal- ja meediaalane kohtujuhtum ning juba algusest saati on kõik kiiva kiskunud. Määrused heideti välja kaalutlemata ja räpakas sõnastuses, sisulise aruteluni ei jõutud terve aasta jooksul, ja kui lõpuks asutakse arutlema, siis valitsevad emotsioonid ja mitte mõistus.

Teeme kõigepealt selgeks terminid, et rääkida ühel lainel, nagu huvide põrkumisel ikka tehakse.

1 – FILMI TIITRID on filmi dokument. Filmi tiitrites pole kordagi märgitud kaebaja (see, kes arvab, et teda identifitseeritakse filmi järgi) nime ega andmeid ja teised osatäitjad esinevad kui näitlejad. Sellega on kõik öeldud! Kõik järgnevad argumendid põhinevad emotsionaalsusel.

Kui keegi räägib, et teda on võimalik filmi järgi ära tunda, sest tema sõbrad teavad seda lugu, siis kus on väide? Sõbrad-tuttavad teadsid seda lugu juba varem. Keelamisega tekib üldsusel aga huvi ja see juhib otsima, kes see prototüüp võiks olla. Kuni võimalike vägivaldsete seosteni ja üldse mitte tõesteni!

2 – MÄNGUFILMI ja DOKUMENTAALDRAAMA VAHE seisneb ülesehituses. «Magnus» keelati ära kui dokumentaaldraama (viide kohtuotsusele) ja vahepeal räägitakse filmist kui mängufilmist, aga neid termineid ei saa ega tohi segamini ajada.

Dokumentaaldraama on tõsielus sündmused läbi elanud isikute suhete ja situatsioonide taaslavastamine koos õigete nimede ja kohtadega. Fiktsiooni kasutamine sellisel juhul on lubamatu. «Magnus» võib olla tõsielulistel sündmustel baseeruv, kuid ta pole doku­draama! Filmis on kõik situatsioonid, võttepaigad ja dialoogid LAVASTATUD! «Lavastatud» tähendabki mängufilmi ja sõna esimene pool «mängu» tüvi tähendab «mängimist»! Tehkem vahet mängul ja päris elul.

3 – EETIKA küsimused on siin filmis ehk kõige raskemini hallatavad, aga seda enam kõige olulisemad. Eetika teema puudub ka kohtuvaidlusest üldse. Isiklikult taunin teatud määral Kadri Kõusaare lähenemise malli, kuid tema on autor ja minul kui teistsugusel autoril jääb üle olla tolerantne teistsuguse lähenemise suhtes.

Ja filmi enese teema – noore inimese enesetapp perekonna suhetest lähtuvalt – on ju väga-väga oluline ning vajab rääkimist, arutamist. Kõusaare lähenemine pole üksüheselt välistatav, ei kunstis ega reaalses elus, ta on pigem robustselt piire kompav ja selle kaudu ka kunstiliselt üldistav. Ja kunst kas meeldib või ei meeldi meile, ta kas puudutab või ei puuduta meie hinge... Järelikult on Kõusaare filmi üle arutlemine kohtus «maitse teema» üle arutlemine.

Maitse üle ei vaielda – maitse üle kakeldakse! teab vanarahvas rääkida.

4 – AEG. Kas keegi seletaks ära, mis vahe on seitsmel või hoopis kolmel aastal – kolm olevat ju kohtu seadus! Filmijuhtum ise olla juhtunud seitse aastat tagasi – kas seepärast nüüd veel selline hulk aastaid otsa?

Asja kohtusse viija soovis filmile eluaegset keeldu, sellest võib veel aru saada, tema ei taha üldse enam midagi kuulda ega mäletada oma surnud pojast, aga kohus? Kas see on saalomonlik otsus, kui tulla «poolele teele mõlemale vastu»? See ei ole otsus, see on kompromiss, kus ei võeta vastutust!

Pakun välja ka ühe kohtuotsuse kaugeleulatuva tagajärje. Väidetavalt kasutab Eestis internetti 80% inimesi – on üsna kindel, et uudishimu tõttu istutakse nüüd arvuti taha ja avatakse failivahetusprogramm.

Seega eiratakse pärast sellist kohtuotsust seadusi hoopis rohkem, mitte vähem, ja «riigi püsimise» mõttes on säärane keelav teguviis kindlasti riiki nõrgendav. Üks keelamine toob teise keelamise ja iga keelamine toob keelust üle astuvaid isikuid. Hea kohus suudab raskes situatsioonis leida läbivaagimata vaatenurga ja teha õige otsuse – aga nüüd?

Kas me sellist kohtuotsust tahtsimegi?