Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/05/1875308t1h1e50.jpg)
/nginx/o/2009/10/23/255674t1h62dd.jpg)
Tallinna linnapea Edgar Savisaar (59) oskab muuta sündmuseks isegi oma puudumise seltskonnaürituselt.
Valimisjärgse 19. oktoobri esimesel tunnil valitses Tallinna Grand Hotellis peojoovastus. Kõik need pidulikud ülikonnad ning sillerdavad õhtu- ja kokteilikleidid andsid saalidele ja koridoridele jumet, nagu oleks tegu hiigelsuure pulmapeoga.
Kuid nimelt sellise peoga, millelt pruutpaar on ootamatult haihtunud ning külalised ei saa hästi aru, mida nüüd peale hakata.
Pidutuju ei saanud lakke tõusta, sest peoperemees oli veel puudu. See rituaal on juba peaaegu sama vana kui Keskerakonna loosung astmelisest tulumaksust.
Esimees Edgar Savisaar jälgib sündmuste arengut omaette ja laskub hiljem alla, oma jüngrite palge ette. Aga alles siis, kui asi on lõpuks tehtud. Kui tulemus on selge – kas võit on saabunud või käest lipsanud. Ja seekord oli oodata päris erilisi hetki: valimistel saadud massiline häältesaak vallandas tsentristide ridades tõelise halleluuja Savisaare kiituseks.
Liftisuud valvanud ajakirjanikele mängis päevakangelane taas väikese ninanipsu, sisenedes hoogsalt hoopis enamiku selja tagant. Ilmselt toimus ka Vana-Rooma triumfiüritustel midagi sarnast: oodatakse tseesarit ja alles tema ilmumisel rebestavad õhku ovatsioonid.
Keskerakonna esimees Savisaar on osalenud viis korda kohalikel ja viis korda riigikogu valimistel. Alates 1992. aastast on valijad kirjutanud Eestis sedelile tema kandidaadinumbri 145 676 korda, ning see arv oleks veel tunduvalt suurem, kui tänavu kevadistel eurovalimistel lubanuks parteid toetada konkreetseid isikuid.
2009. aasta kohalike valimiste ligi 39 000 häält Tallinnas Lasnamäel ei saa nimetada teisiti kui fantastiliseks tulemuseks. Enamiku poliitikas osalejate jaoks jääb selline suurusjärk elu jooksul püüdmatuks – selleni jõudmine on kas ühekordne välgatus kõigi soodsate asjaolude kokkulangemisel või pikkade aastate jooksul investeeritud kapitali realiseerimine.
Oma austajatele pooljumaluse kehastamine ei möödunud Savisaarel tagasilöökideta juba tolsamal õhtul, kui üliagarad võidutantsijannad muutsid show’ pigem naeruväärseks. Edgar Savisaar on Eestis väheseid inimesi, keda üheski avalikus paigas lihtsalt ei lasta normaalselt ja vabalt olla, ning sellepärast hakkab temast isegi veidi kahju. Meest ümbritsev mütoloogiline nimbus ei luba tal vist iial lihtsalt kusagil nurgalauas sõpradega väikest klaasikest võtta, nii nagu isegi enamik praeguse valitsuse ministreid endale võib lubada.
Alles paar päeva tagasi juhtusin nägema, kuidas peaminister Ansip pintsakuväel üle Raekoja platsi kõndis ning hoolimata kaasas olnud «kappidest» ei pööranud keegi õieti peadki. See võrdlus paneb mõtlema, et siin elus tuleb siiski vist kõige eest millegagi maksta.
Savisaar – peaminister, Savisaar – president? Järgmisel aastal 60-aastaseks saav poliitik jõuaks oma karjääri jooksul need positsioonid kindlasti veel läbi käia. Kuid nagu andunud toetajaid, leidub Eestis saalitäite kaupa neidki, kes ei tea kedagi, kes tunneks kedagi, kes toetaks Savisaart. Neid, kes on juba suhteliselt immuunsed ajupesule Pealinna stiilis usutluste või «aga teised ju ka» keerutamisvõtetele televäitluses. Savisaare toetajate ja vastaste universumid on umbes nagu Põhja- ja Lõuna-Korea, mida vastastikku üle piiri uuritakse, aga mis mõeldavas tulevikus üheks ei saa.