Hilissügis on käes, saak salves. Vili oli tänavu kena – ilm soosis –, kokkuostuhinnad paraku nigelavõitu.
Juhtkiri: rukkilill närbub loojuva päikese kiirtes
24. oktoober 2009, 00:32
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selle ja hiljutise piimahinnasõja taustal on paljudki põllumehed mõelnud, et pagan ma ikka jändan. On räägitud, et lehmi ootab tapamaja ja viljaga pole mõtet mässata, kui ots otsaga enam kuidagi kokku ei tule. Niisamuti arutleb oma tuleviku üle ka põllumeeste- ja laiemalt maaerakond Eestimaa Rahvaliit.
Partei endine juht Villu Reiljan on sageli valimiste aastal, kerge irve suunurgas, öelnud, et oodake sügist, siis loetakse tibusid. Tänavune kohalike valimiste järgne olukord on aga seadnud Eesti ehk ühe kindlama struktuuriga erakonna hamletliku küsimuse ette: olla või mitte olla? Ning kui olla, siis kuidas ja kellega.
Põhjusi, miks eksistentsialistlikku seisu jõuti, on mitu. Üks suurimaid hädasid viimasel ajal on olnud karismaatilise juhi puudumine. Endine Maarahva Erakonna juht ning hilisem Rahvaliidu auesimees president Arnold Rüütel on aktiivsest poliitikast taandunud, erakonna kauaaegset juhti Reiljanit jälitavatel skandaalidel pole lõppu näha. Ning kuigi endine keskkonnaminister üsna intensiivselt struktuurides esinevatele kallutatud jõududele viitas, mõistis esimese astme kohus ta kevadel Rävala puiestee kinnistu müügi ajal pistise nõudmises süüdi.
Erakonna kaudu on suurde poliitikasse pürginud hulk noori tegijaid, kuid värske veri pole uut jõulist ühendavat liidrit toonud. Üks neid «noori», partei tänavune eurosaadikukandidaat Anto Liivat tõdeb oma veebipäevikus, et viimaste valimiste tulemus polnud kehv: Eestis ei ole maakonda, kus vähemalt ühes omavalitsuses poleks Rahvaliidu nimekiri või rahvaliitlaste valimisliit saavutanud võitu.
Paraku ei olda aga tegijad pealinnas ega mitmes teises suuremas keskuses. See viitab tendentsile, mida võib kohata mujalgi Euroopas – maaparteid nõrgenevad, senine nišiideoloogia lihtsalt ei kanna. Just see asjaolu sunnib paljusid rahvaliitlasi 2011. aasta parlamendivalimistele mõtlema. Muidugi ei kao Rahvaliidu taustaga kohalikud poliitikud kuhugi (paljudele neist polegi rukkilille ja päikesega märk pintsakurevääril oluline), kuid riigikogust väljajäämine, mis asjade praeguses seisus paistab üsna tõenäoline, nulliks erakonna üleriigilises mõttes.
Rahvaliit on suur ja eripalgeline erakond, milles peegelduvad poliitilise spektri eri värvid. Liit Keskerakonna ega ka sotsidega ei sünniks in corpore. Eriti nooremate erakondlaste seas kostab hääli, et tuleks siiski oma nime all edasi minna. Kuid näib, et päike on rukkilille juba hüljanud.