Ahto Lobjakas: Honest Joe?*

Ahto Lobjakas Foto: Priit Simson

Ühendriikide asepresidendi Joe Bideni üleeilne lepituskõne Ida-Euroopale ei olnud just mõeldud ridade vahelt lugejale.

Riigi esimese mehe tegusid saadeti seletama teine mees (kui mitte kolmas, välispoliitika vaatevinklist). Kõne peeti Bukarestis, Ida-Balkanil (Rumeenia pole kindlasti kõige suurema Venemaa-murega riik endises Nõukogude blokis). USA reaalseid, midagi tähendavaid lepitusžeste tuleb soovijail taga ajada justkui noaga rosinaid saia seest (Poola pidi pingutama, rääkimaks endale lohutusauhinnana välja Patrioti maa-õhk-tõrjeraketid).

Ridade vahelt pole idaeurooplastel president Barack Obama välispoliitikast üldse palju otsida. Otsus Venemaad ärritanud raketikilbist loobuda tehti teatavaks 17. septembril, Nõukogude Liidu Poola tungimise 70. aastapäeval. II maailmasõja alguse tähistamise tseremooniale Varssavisse taheti Washingtonist algul saata kunagine kurikuulus Ida-Euroopa riikide NATOsse võtmise vastane. Jne.

Bideni kõne juurde naastes – selle esimene ots meenutas Eesti julgeolekukontseptsiooni aastast 2001. Maailma peaprobleemideks luges asepresident majanduskriisi, Afganistani, massihävitusrelvad, lõhed rikaste ja vaeste riikide vahel, etnilised konfliktid, üleilmse soojenemise, radikaalse fundamentalismi ning konfliktid energia, toidu ja vee pärast.

Jah, Biden kinnitas taas USA pühendumist Euroopale – aga ta allutas selle «globaal­sete eesmärkide» (loe: USA huvide) taotlemisele. Jah, Biden mainis artikli 5 kaitsekohustust – kuid mugandatud raketikilbi kontekstis.

Muidugi, niigi on selge, et artikkel 5st endast on saanud anakronism. Venemaa ei ole NATO idaliikmetele nähtavas tulevikus mitte sõjaline, vaid poliitiline, majanduslik, kultuuriline oht. Moskva võib NATO liikmete suveräänsust väärata kõigil mainitud telgedel. Ja mida enam Ida-Euroopa peab USA tuge otsima ridade vahelt, seda enam nii juhtub. Mis kasu on vihmavarjust, kui vesi tuleb üle saapasääre?

Bideni kõne parim osa oli mäng Ida-Euroopa riikide emotsioonidel, kummardus 20 aasta taguse vabadusvõitluse poole ja üleskutse sama vaimu edasi kanda Ukrainasse, Valgevenesse, Moldovasse ja Taga-Kaukaasiasse.

See aga on praeguseks ajast ja arust idealism. USA administratsioon teab väga hästi, kes takistab NATO ja Euroopa Liidu lähenemist mainitud riikidele. See on Lääne-Euroopa. Ja üha enam nende riikide liidrid ise, alates Gruusia Mihheil Saakašvilist, kes eelistab juba praegu autoritarismi-varblast peos Euro-Atlandi struktuuride tuvile katusel.

*

Honest Joe – ameerika kõnepruugis inimene, kes räägib asjadest nii, nagu nad on.