Lugejate kirjad

Ümbrik. Foto on illustreeriv. Foto: Margus Ansu

Valimisaktiivsus on appikarje

Valimistest osavõtu kõrge protsent näitavat seda, et rahvas polegi enam võimust võõrandunud. Nii on rutanud rõõmsalt järeldama valmiskomisjoni esimees ja mitmed tähtsad tipp-poliitikud. Ei saa nendega nõustuda.

Küllap tuleb hoopis järsule majanduslangusele selle eest tänusõnad öelda. Rahvas on hädas, hirmul, et olukord läheb veelgi hullemaks. Et töökohad kaovad, palgad alanevad ja kuritegevus suureneb. Tavainimene ei saa nende hädade vastu midagi ette võtta. Valimiste abil loodetakse paremaid ja targemaid erakondi ja poliitikuid võimu juurde upitada. Muud võimalust meil ju polegi.

See valimisaktiivsus on appikarje, mitte usaldus ja tänu senistele juhtidele, kes aina nääklevad riigipiruka ümber suuremat ja magusamat suutäit lootes. Midagi sarnast toimus Eesti Vabariigis ka enne Teist maailmasõda. Siis nimetati seda lehmakauplemiseks.

Millega see lõppes, teame hästi, ja seda küll ei tahaks.

Raimo Männis

Küttepuud ja kartulikotid – kes siis veel?

Keskerakond sai Tallinnas hea tulemuse küttepuude ja kartulikottide eest, aga kas see pole käsitletav häälte ostmisena? On täitsa selge, et tallinlaste olukord ei lähe paremaks, kui pealinnas poliitikat ei muudeta.

Valimistel lubati tõsta pensionilisa, aga kust võetakse raha? Igatahes püüti nüüd segada kohalikke valimisi riigikogu valimistega, kuigi need kuidagi asjasse ei puutunud.

Igal juhul oli Keskerakonna massiivne kampaania päris lihtne ja ega siin midagi keerulist vaja olnudki. Kartulikottide ja küttepuudega oli lihtne hääli osta. Samuti oli töökohtade pakkumisega töötuile bussides ja trammides reisisaatjatena, aga kui neid on tõesti vaja, peaks neil olema tööd ka pärast valimisi.

Loosung «Kes siis veel» on teinud hea töö ja sellepärast ongi Tallinnas Keskerakonna tulemused head.

Rauno Jokiniemi, Soome

Ärgem ohustagem endid

Ei ole meeldiv mõelda, kuidas Keskerakond vanureid bussidega Toompeale sõidutas, et need seal meelt avaldaksid. See meenutab mõneti 1940. aastat.

Ei ole hea, et Tallinna valitseb Keskerakond üksinda, samuti pole hea, et Keskerakond on, enamasti tema idasuunaliste kõrvalepõigete tõttu, riigijuhtimisest eemale jäetud.

Mind kui poliitiliselt mõtlevat vanurit hirmutab seegi, et meil nõutakse meedia vahendusel, et Eesti ajagu täiesti iseseisvat välispoliitikat. Me peame ju arvestama, kes me oleme ja kust tuleme.

Ühelt poolt tuleb meil kohaneda NATO ja ELi soovitustega, teisalt ei tohi me ärritada oma suurt idanaabrit. Viimane näeks aga heal meelel siin eestlaste ja venelaste kokkupõrkeid.

Savisaar kirjutas 29. septembri Postimehes Tallinnast kui Eestimaa kindlast kantsist, uskudes, et tulevikus ühineb meie pealinnaga Helsingi.

Viimane unistus on küll utoopiline. Teise maailmasõja eel pidas Soome kogu Baltikumi Achilleuse kannaks ja kartis meiega liituda.

Soome silmis on Eesti seda praegugi. Ja ega Eesti kõige haavatavamad kohad – Ida-Virumaa ja Tallinn – meile mingiks kindlaks toeks olegi.

Heinrich Oja, Mustla