Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/06/2307589t1h096d.jpg)
Postimees kirjutas (27.03), kuidas üks Eesti omanikele kuuluv inkassofirma ähvardab sadu mobiilioperaatori kliente väga vanade võlanõuetega. Kindlasti puudutasid konkreetse inkassofirma kirjalikud ähvardused kuulutada välja võlgnikust eraisiku pankrot, arestida arved ja kohaldada välismaale sõidu keeldu ka nende inkassofirmade mainet, kes lähtuvad oma töös oluliselt kõrgematest eetilistest standarditest.
Eestis, erinevalt enamikust Euroopa riikidest, puudub inkassoteenuse osutamise õiguslik baas ja reeglistik. Riik ei ole seni vajalikuks pidanud mitte mingil moel reguleerida, kes võib võlgade sissenõudmisega tegeleda, milline on selle isiku vastutus, millist infot tuleb ilmtingimata võlgnikule anda jpm.
Kuna pole öeldud, millised reeglid nõudekirjadele või võlateatistele kehtivad ja milline peab olema sellise kirja sisu, saadab iga sissenõudja neid oma fantaasia kohaselt. Näiteks eraisiku pankrot on Eesti õigusruumis küll mõeldav, aga kahtlane, kas pelgalt telefoniarve maksmatajätmise korral siiski reaalselt rakendatav. Näiteks Soomes kehtib eraldi õigusakt «Võlanõuete sissenõudmise seadus» (soome k «Laki saatavien perinnästä»).
Muu hulgas sätestab seadus võlgniku õiguse saada võlausaldajalt või teda esindavalt inkassofirmalt nõude kohta infot. Samuti on esitatud täpne loetelu faktidest ja teabest, mis peab olema igas nõudekirjas või võlateatises välja toodud. Kindlasti tuleb ära näidata nõude alus, mida aga näiteks Postimehes kirjeldatud näites tehtud ei olnud.
Inkassofirma ütles oma nõudekirjas, et nõude on omandanud inkassoettevõttega samasse gruppi kuuluv ettevõte, aga miks, mille eest, kuidas võlg on tekkinud? Põhjanaabrite ülalnimetatud seaduses on sätestatud ka hea sissenõudmistava. Selle üheks nurgakiviks on reegel, et võla sissenõudmise käigus ei tohi inimesele anda ebaõiget ja eksitavat teavet selle kohta, millised on võla tasumatajätmise tagajärjed. Ehk teisisõnu: Soome kolleegid vangla ja välismaale sõidu keeluga võlgnikku ähvardada ei saaks. Seda seetõttu, et meist erinevalt on neil olemas õiguslik raamistik teenuse osutamiseks.
Enamikus Euroopa Liidu riikides on inkassoteenus litsentseeritud tegevus, seda eeskätt osas, mis puudutab tarbijavõlgnevuste sissenõudmist. Sarnaselt Eestis kehtiva kohtutäituri seadusega on inkassoteenuse osutajatele kehtestatud haridusnõue, reeglina on nõutav juriidiline kõrgem haridus. Samuti on sätestatud järelevalve alused ja sanktsioonid.
Süsteemid ise on riigiti üsna erinevad. Soomes väljastab sissenõudmisteenuse osutamise tegevusloa maavalitsus ja kontrolli teostab tarbijakaitseamet. Saksamaal annab lube välja regionaalne kohtuvõim, kusjuures ühes piirkonnas välja antud luba ei laiene teistesse administratiivüksustesse. Sarnane süsteem kehtib ka Itaalias. Kontrolli korraldab samuti kohalik omavalitsus.
Taanis tuleb luba taotleda politseiametilt, keda selleks on volitanud justiitsministeerium. Belgias väljastab litsentse majandusministeerium. Norras, Ungaris ja Poolas tuleb inkassoettevõtetel end registreerida finantsinspektsioonis. Poolas, kusjuures, kohaldub krediidiasutuste seadus ka inkassoettevõtetele. Suurbritannias on litsentsi vaja vaid neil inkassoettevõtetel, kes tegelevad tarbijavõlgnevustega. Rootsis antakse tegevuslitsents reeglina viieks, maksimaalselt kümneks aastaks ning seda tuleb regulaarselt uuendada.
Loetletud riikides ütleb inkassoteenuste osutamist reguleeriv õigusnormistik muu hulgas, et võlgade sissenõudmine ei tohi võlgnikule kaasa tuua põhjendamatuid kulutusi. Ehk seda, et kui tarbija põhivõla suurus on 1000 krooni, ei saa temalt nõuda lisaks 90 000 krooni suurust intressi või viivist.
Ühesõnaga: vähemalt osas, mis puudutab tarbijatele esitatavaid nõudeid, on Euroopa Liidu riigid pidanud vajalikuks inkassoettevõtete tegevust reguleerida. Tarbijavõlgnevuste sissenõudmisel peaks kindlasti ka Eestis kehtima hea sissenõudmistava, olemas olema õiguslik baas ja kontroll inkassoettevõtete tegevuse üle.
Kui riik tahab oma kodanikest hoolida, oleks viimane aeg justiitsministeeriumis vastav seaduseelnõu välja töötada.