/nginx/o/2008/12/09/103130t1h364d.jpg)
Asjaõigusseaduse järgi on iga valdaja oma valduse ajal omanik ja kui valdus on seaduslik, on ka omand seaduslik. Meie olime oma hoonete omanikud 30 aastat, enne kui need hooned tagastati.
Lugeja kiri: kui riik ei vasta…
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Et niisuguseid hooneid meie valdusest ära võtta, pidi ju ometi kindlaks tegema, kas oleme siis ebaseaduslikud valdajad (sel juhul oleks omand ka ebaseaduslik). Seda ei teinud kindlaks komisjonid ega ka kohtud, kuhu pöördusin 12 aasta vältel. Kuna kohe hakati tegema tagastamistoiminguid, vaidlustasin küll konkreetse toimingu, aga kohe ka nendeks aluse andnud otsused.
Riigis kehtiv menetlustaktika on lihtne. Juba esimene kohtulahend ei teinud kindlaks, kas meie subjektiivseid õigusi on rikutud, aga see on ju esmane! Edaspidised kohtuotsused väitsid oma sisulises osas, et eelmist kohtuotsust ei rahuldatud, seal olid kõik asjaolud välja selgitatud ja tõendid uuritud. Nii suurenes aja jooksul lihtsalt kohtuotsuste nimekiri, aga mingit sisulist analüüsi ei olnud mitte kuskil näha. Me ei tea ikka, miks me siis (rahuldamata kohtuotsuste valguses!) oleme ebaseaduslikud valdajad ja miks meile seda keegi 30 aasta jooksul ei teatanud!
Korduvalt sai riigikohtu poole pöördutud, põhjalikult koostatud kassatsioonidega, kokkuvõttes põhjuseks alamate kohtute poolt asja täielik menetlematus. Riigikohus leidis, et ilmselt pole asja mõtet arutada, nagu ta enamikule enda poole pöördunutele vastab! Järelikult on nõus, et inimene ei peagi teadma, kas temaga on õigesti talitatud!
12 aastat püüdsin leida ametnikke, kes asjaga tegeleksid, kes tagaksid, et kohtuotsustel oleks sisu. Kohtute esimehed ei tohtivat oma kohtunike tööd «häirida». Kohtute osakond ministeeriumi juures ei sekku kohtuotsustesse, nemad tegelevad hoonete ekspluatatsiooni ja muu sarnasega. Seadustes on olemas säte ebaõige kohtulahendi suhtes, aga seda sätet meie riigis keegi praktikasse ei rakenda.
Ja üldse, ükskõik, kuhu pöördusin, soovitati pöörduda õigusnõustaja poole. Minu pöördumise mõttest ei tahtnud keegi arugi saada, ei saadud aru, et mul on olnud advokaadid, kes ongi tuvastanud, et minu kaebused on menetlemata. Ja ka teised juristid on seda tunnistanud, liiati olen ise 12 aastat kogu vaba aja lugenud seadusi ning riigikohtu lahendeid.
Kui kolmas võim ei aita, jääb neljas võim, ajakirjandus. Kohtu kriitikaga ei ole ajakirjanikud nõus eriti tegelema, sest neile tundub see töömahukas. Ajakirjanikud nõuavad suure hunniku protsesside kohta käivaid dokumente ja «töötavad» siis pikalt nende kallal. Samas on ju asi lihtne, inimene peab ise aru saama, kas tema kaebuses esitatud asjaolusid on arutatud või mitte! Mis kohtuotsused need niisugused on, milles pole inimese küsimustele vastatud, ja minule adresseeritud on just kõik niisugused! Ja 12 aasta jooksul!
Kord õnnestus tubli tippajakirjanik leida, kes tegi ka artikli, aga tema toimetaja keelas selle avaldamise! Mõne korra olen ise kritiseerinud kohtuid kirjade vormis ja need on ka avaldatud. Kahjuks on jäänud need kohtute poolt igasuguse tähelepanuta, mis näitab selgelt, et kohtuid ei huvitagi, kas inimesed kohtuotsuseid seadustele vastavaks peavad.
Rait Maruste leiab, et kohtusüsteemis on olemas sisemise kontrolli mehhanism, Paul Varul on öelnud, et justiitsministeeriumi kaudu võib inimene küsida ja kohut korrale kutsuda. Nemad vaidlevad, aga ise olen praktikas ära proovinud, kummagi poole ei saa pöörduda kurtmisega, et kohus ei toimi. Mina tahan endiselt teada meid koormava haldusakti põhjendusi!