/nginx/o/2009/10/22/254738t1h71ce.jpg)
Tegelikult vallandasid masu masuurikad ehk siis kaabakad, sulid ja petised – heal lapsel ikka mitu nime –, kui hakkasid vihtuma rütmilist võõramaist masurkat.
Lugeja kiri: masuurikate masurka tõi masu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selle tempoga suutsid kaasa minna vaid nobedad ja saamahimulised eestimaalased. Uus aeg ja uued kombed köitsid tollal kõik nende mõtted ja meeled, nii et oma tegudest ei antud enam aru ja mingi masu näis ilmvõimatuna. Auru ei osatud õigel ajal maha võtta, pandi koguni juurde. Edu näis tootvat aina uut edu, kuni pill läks lõhki. Muudmoodi ei saanudki minna.
Ja need teised, kes ei leidnud kohe õiget nuppu üles, võivad nüüd parastada, kui kuulevad võitjate põlvkonna mõne esindaja hiigelvõlgadest. Üks eakas kuldaväärt rätsep tunnistas: «Parem olnuks me kõik ühtviisi vaesed edasi. Siis poleks meil nüüd ka mingit masu.»
Ei tea, kas olnuks see ikka parem. Aga ju peaks meie tantsuks olema siiski mõõdukama rütmiga «Oige ja vasemba», mis küll ka parem- ja vasakpoolsete vastasseisule viitab, ent olgu see siis vähemalt konstruktiivsem. Ja pigem ikka rahvusromantilises laadis ning kõigile hõimlastele ühtviisi maitsvas soustis kui krahmata ülevürtsitatud europiruka järele, et palukesi üksteise eest alla kugistada.