Lugeja kiri: kas rahval on alati õigus?

Foto: Mihkel Maripuu

Rahvas tegi oma otsuse? Meil Eestis on siis hetkel olukord, kus rahvas on oma sõna justkui öelnud ja Keskerakonna valinud. Küll põhiliselt Tallinnas, aga et seal elab enamik eesti rahvast, siis pole enam mingit mõtet leelutada «oo, Eestimaa, kuni su küla veel elab, elad sina ka…».

Siin ja praegu elab vaid see, kes elab Tallinnas. Kas Keskerakonna võit tähendab, et võitiski parim?

Nii Päikesekuninga kui kõigi varasemate ja hilisemate kuningate puhul oli ainuvõimalik käitumisviis leppida kõigi isevalitseja suuremate ja väiksemate rumalustega, sest kuningas oli Jumala saadik maa peal. Britid arvasid täpselt sama kõigi oma kuningate kohta, kuigi vahepeal võtsid nad mõnevõrra kõheldes paar kuninglikku pead maha, ja siis kahetsesid põhjalikult pattu. Katki polnud midagi, parlament ja nõunikud tegid tegelikke otsuseid.

Vene impeeriumis oli sama lugu. Keisrinna võis teha kui tahes hulle tempe, kui ta sai kord salvitud, oli rahu majas garanteeritud. Aga polnudki midagi lahti, olulisi ukaase kirjutasid ju ministrid ja nõunikud.

Meil Eestis on 21. sajandil justkui võim rahva käes, ja ükski oma töökohta kalliks pidav inimene ei julge ometi piiksatada, et rahvas, sa tegid 18. oktoobril Tallinnas vale valiku. See on ju ikkagi rahvas! Sisuliselt sama põhimõte – võimukandjal on alati õigus.

Kuigi sama rahvas nuttis, kui Stalin suri; ründas raevukalt «lõnguseid» ja pikki juukseid; seisis kannatlikult vorstisabas; vaimustus «Horoskoobi» lauludest; kandis kätel tuttavaid kingapoe-müüjaid; heldis pisarateni, kui sai laulupeol peale kohustuslikku parteid armastavat kava võimaluse «Mu isamaa on minu arm» laulda, arvates, et on vägevalt parteimeestele ära teinud.

Parteimehed aga veeresid oma mustades Volgades linna poole ja irvitasid lihtsameelsete üle, kes olid üheainsa laulu nimel 50 võimatult kunstiväärtusetut laulu pailt ära kannatanud; oli vaimustuses, kui sai tänu abielule komsomoliaktivistiga ühe Jugoslaavia-reisi, sakutas Marju Lauristini õelalt riietest, kui ta pensionäridega Toompea lossi ees rääkida püüdis.

Ma ei saa leppida määratlusega, et rahvas on automaatselt see, kellel on õigus.

Juhul kui see rahvas nimetab end võimukandjaks, ja usub ka, et ta on tegelik võimukandja. Meil on demokraatia, see tähendab muu hulgas ka seda, et võimukandjaga on võimalik ja vajalik vaielda. Karl Vainoga me ometi vaidlesime lõpuks edukalt! Kas mäletate aga, kui palju rahvast omal ajal valimistel tema poolt hääletas?