Ameerika ja Venemaa suhete soojenemine tähendab Eesti jaoks väljakutset.
Sergei Ivanov: Eesti välispoliitika kahe kivi vahel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seni on Eesti võimupoliitika end positsioneerinud lihtsalt – me oleme jäägitud USA liitlased ja tõsimeelsed Vene-vastased. Ameeriklaste samme Eesti poliitikud põhimõtteliselt ei kritiseeri, nagu nad ka põhimõtteliselt ei kiida Venemaad.
Kahe suure tärkav sõprus teeb meie elu keerulisemaks. Eesti saab hakkama ka siis, kui suured sõbrunevad. Meil tuleb lihtsalt oma kompleksidest üle olla ja asjadele laiema pilguga vaadata.
Kõigepealt tuleks Eestil loobuda Bushi silmavaatest. Bushi pilgu läbi nähtud maailm on mustvalge. See on maailm, mille ühes otsas istub tubli ja tugev Ameerika, teises otsas on terroristid, fundamentalistid ja venelased. Kui Nord Stream tõmmatud oleks Soome ja Saksamaa vahele, oleks Eesti õnnelik ja tahaks selles osaleda. Kui selles osaleb Venemaa, on see sajandi õnnetus, millele tuleb kaikaid kodaratesse loopida. See on näide kohalikust bushismist, mis küll Eestis paljudele meeldib, aga kõrvaltvaatajatele paistab juba ammu lihtsameelsena. Maailm on kirju ja sellest faktist möödavaatamine räägib vaataja piiratusest.
Kindlasti on Venemaal miljon lahendamata probleemi, mis aga ei tähenda, et sealt tuleb ainult häda ja viletsust. Venemaal on ka suurepäraseid asju, mida tuleks märgata ja tunnustada. Kindlasti vajaks toetust president Medvedevi püüd Venemaad moderniseerida, et rabeleda välja «vene värgist» – korruptsioonist, korralagedusest ja joomarlusest.
Paraku ükski Eesti võimupoliitik ei märka või ei julge märgata Venemaa positiivseid asju. Aga võiks, sest muu hulgas annaks see märku ka bushistliku maailmakäsitluse kõrvale jätmisest.
Eesti jaoks on oluline korda saada suhted eestivenelastega. Teadagi on need suhted pärast 2007. aasta vägitegusid madalseisus, praegust Eesti võimu venelased ei usalda. Selle tõestuseks piisab valimiseelsete arvamusküsitluste uurimisest. Selle usaldamatusega tuleb tegelda nüüd, mitte siis, kui Kirde-Eesti regionaalse autonoomia idee on jälle tuule tiibadesse saamas.
Kuidas separatistide piiriülene toetamine käib ja kui lihtne on tegelikult tunnustada nn uusi riike, näitavad nii Kosovo kui ka Kaukaasia sündmused.
Tuleks uskuda eksperte, mitte omaenesetarkust. Rahvussuhte vallas tuleb loobuda sajanditagusest rahvusriigi unistusest ning liikuda kodanikukeskse arusaama suunas, nii nagu pakkus õiguskantsler Indrek Teder riigikogu ees esinedes ja teised Eesti helgemad pead. Eesti peaks olema kõigi oma kodanike riik, mitte ainult eestlaste riik, ja just eestivenelased on eestlaste kõige lähemad liitlased.
Selle potentsiaali mahamängimine on praeguse võimupoliitika üks suurematest läbikukkumistest. Näib, et sobivad vaid sellised venelased, kes on suuremad eesti rahvuslased kui eestlased ise ning tõestavad iga nurga peal Vene karu ohtlikkust. Ent kui me ei suuda olla võrdväärsed partnerid Eesti sees, hakatakse meid varsti juhtima Moskvast või Brüsselist.
Ja kindlasti ei tohi teha Saakašvilit. Saakašvili tegemine tähendab Venemaale põhjuse kinkimist oma naabrite mõjutamiseks viisil, kus nii Euroopa kui ka Ameerika on vähemalt osaliselt sunnitud möönma venelaste argumentide tõsiseltvõetavust.
Pronkssõduriga üritas Ansip teha Saakašvilit enne Saakašvilit ennast ning rohkem meile selliseid trikke vaja ei ole. See tähendab, et Eesti peab saama täiskasvanuks.
Eesti ei saa lõpmatult olla väike Peeter, kes täiesti sõltub suure Johni tujudest.
Eestil peab olema iseseisev välispoliitika. Kui ise ei oska, tuleb minna Soome õppima. Mitte Bäckmani juurde, vaid välisministeeriumi.
Tegelikult on USA ja Venemaa lähenemine Eestile kasulik. See sunnib meid ise mõtlema, välja astuma mugavast Ameerika järel jooksja rollist, sunnib leidma tasakaalu erinevate suurvõimude ja jõukeskuste vahel.
Iseseisva mõtlemise esimene samm võiks olla Eesti toetus USA-Venemaa lähenemisele. Seda pole ükski Eesti poliitik siiani julgenud välja öelda.