Leelo Keevallik

FOTO: Postimees.ee

Olles huviga jälginud käimasolevat tulist diskussiooni teietamise kaotamisest, soovin järgnevaga detaile täpsustada ja keeleteadust abiks võttes mõningaid üldistusi pakkuda.



Pöördumisvorme on juba aastakümneid kirjeldatud justkui kahel teljel, horisontaalselt ja vertikaalselt. Horisontaal- ehk solidaarsusteljel kujutatakse kõnetusvormide valikut selle alusel, kas kaaskõneleja on tuttav ja lähedane või võõras ja kauge. Sel puhul on tavaline sümmeetriline kõnetamine, mis puhul suhtlejad kasutavad vastastikku samu vorme. Vertikaal- ehk võimuteljele paigutuvad kasutusjuhud, mille aluseks on ühiskondlikud hierarhiad. Sellel teljel on tüüpiliseks ka asümmeetriline kõnetustava, kus alt üles kõnetatakse ühtmoodi ja ülalt alla teisiti.


Juba 1960. aastal väitsid uurijad, et Euroopas on selline asümmeetriline kõnetus taandumas ning seostasid seda demokraatia levikuga.



Kõnetuse keeleline vorm on aga kompleksne nähtus. Nagu teada, esineb Euroopa keeltes erinevaid pöördumisvorme. Sinale vastandub näiteks Saksamaal kolmanda pöörde mitmus Sie, aga Prantsusmaal hoopis teise pöörde mitmus vous. Postimehes käimasolevas arutelus on eestlastele eeskujuks toodud rootsi keele teie-vormi.



Rootsi puhul ei ole aga päris korrektne vastandada sinatamisele teietamist, ehk siis mitmuse teise pöörde vormi ni. Nagu Heikki Verendel märgib, oli rootsi ni kasutusel ülalt alla, teenijate poole pöördumiseks ja seega pole tal ajalooliselt olnud «teie» austavat tähendusvarjundit. Austavaks kõnetusviisiks Rootsi ühiskonnas oli traditsiooniliselt hoopis kolmandas isikus pöördumine (vt ka Vello Randpere kirjutist, PM 17.03).



Heikki Verendeli koolikeskkonna näidet kasutades siis ehk nii: «Kas preili/magister saab abiks tulla?» Sel kombel ei mainitud ühtegi teise isiku vormi, ei «sina» ega «teiet», vaid ainult ametinime, tiitlit ja perekonnanime. Kolmandas isikus pöörduti lugupeetud ametipostide hoidjate poole, nii kõnetati pastoreid, arste, insenere ja õpetajaid.



Üldisemalt kõnetati viisakalt vormidega «härra» ja «proua», vahel koos perekonnanimega: «Kuidas proua Olsson end täna tunneb?» Niisugust kõnetustava on kuulda veel näiteks Ingmar Bergmani filmides. Eelmisel sajandivahetusel püüdsid mõned intellektuaalid küll tiitleid, st kolmandas isikus kõnetamist, üldise teietamisega asendada, aga seda ei võetud kuigi laialdaselt omaks.



Rootsi sinatamise reform oli seega suunatud üldisemalt asümmeetrilise kõnetustava vastu, mis puudutas nii tiitleid, ametinimetusi kui ka alandavat teietamist. Eelkõige sai see alguse rohujuuretasandilt, ametiühingutest ja suure päevalehe Dagens Nyheteri teadlikult muudetud kõnetustavast.



Tegu ei olnud ootamatult ülalt tulnud määrusega, millena teda Eestis käimas olevas arutelus on esitatud. Muidugi oli muutusel ideoloogiline tagapõhi ning kõnetusvormidest sai seetõttu eriti 1970. aastatel Rootsi ühiskonnas võrdõiguslikkuse indikaator: kui vastaskõneleja ei kasutanud sina-vormi, tõlgendasid paljud seda kui võrdõiguslikkuse idee eitamist.



See poliitiline tõlgendus oli võimalik selles konkreetses ajas ja kontekstis. Hiljuti juhtusin aga kuulma ettekannet sinatamisest ja teietamisest ühe vene talupojapere kirjavahetuses aastatel 1881–1896.



Vanemad pöördusid ühes ja samas kirjas täiskasvanud lapse poole vaheldumisi sina- ja teie-vormis, sõltuvalt sellest, kas teemaks olid perekondlikud sündmused või raha küsimine. Selles kontekstis valiti kõnetusvorm vastavalt teemale. Kuid alates aastast 1891 pöördus ema lapse poole järjekindlalt ainult sina-vormis.



Uurija Olga Yokoyama tõlgenduses põhjustas muutuse linnas koolis käinud tütre poolt koju toodud uus moodne komme. Linlik viisakus eeldas tollal Loode-Venemaal lähedastevahelist sinatamist, samas kui perekonnaliikmete vaheline teietamine oli omandamas tähendusvarjundit «maakas».



Kirjutan seda kõike rõhutamaks, et sinatamist ja teietamist ei saa tõsta välja konkreetsest ühiskonnast ja ajastust. Eri perioodidel ja eri ühiskondades on nende tähendus olnud väga erinev. Eestis on praegu tõesti vaid kaks alternatiivset kõnetusvormi, kuid teistes keeleühiskondades ja teistel ajastutel võib valikuvõimalusi olla hoopis rohkem. Neis saab kõnetamisega markeerida ka hoopis mitmekesisemaid ühiskondlikke suhteid. Ekstreemseks näiteks on Jaapani ühiskond, kus kõnelejad kodeerivad kõnelusse üsna täpselt isegi omavahelise vanusevahe.



Ja vastupidi: kui keeleühiskonnas on valdavaks ainult üks kõnetusvorm, siis ei näita see inimestevaheliste suhete kohta üldse mitte midagi. Seda ei ole ju millelegi vastandada. Kõnelejal pole valikut ja ühelainsal vormil ei ole mingit sotsiaalset tähendust. Seega on välistatud võimalus, et you ingliskeelsetes maades või du Rootsis näitaks midagi inimeste soojuse kohta. Kuivõrd ühe või teise ühiskonna liikmed üksteisest hoolivad, on hoopis eraldi teema.



Huvitaval kombel on Rootsis aga viimastel kümnenditel levinud teist tüüpi teietamine, mida keeleteaduslikes kirjutistes on nimetatud uusteietamiseks. See sai alguse teenindussituatsioonidest, kus eriti noorema põlvkonna esindajad hakkasid teiet kasutama klientide poole pöördumisel. Nende jaoks ei ole teietamisel ei alandavat ega ideoloogilist varjundit, vaid sellega markeeritakse distantsi ja austust umbes samamoodi nagu eesti «teiega».



See muutus põhjustas aga tugeva vastureaktsiooni nende seas, kellele teietamine oli säilitanud oma esialgse alandava tähenduse. Väideti, et uusteietamise puhul on tegemist rikaste võsukeste keelekasutusega, kes nii oma üleolekut tõestavad. Tuntud vasakpoolsuse eestvõitleja ja kirjanik Jan Guillou avaldas näiteks 1997. aastal populaarses õhtulehes Aftonbladet kirjutise pealkirjaga «Sina ei ole minuga teie!», kus kutsus inimesi üles teietamisele aktiivselt vastu hakkama ja noortele selle ideoloogilist tähendust selgitama.



See on hea näide juhtumist, kus eri gruppide esindajatel ühiskonnas on erinev arusaam kõnetusvormi tähendusest.



Tundub, et väljaspool stabiilseid klassiühiskondi, kus kõnetus on konservatiivselt paigas, on lahknevad arusaamad pigem normiks kui erandiks. Nii näib see olevat ka praeguses Eestis. Arusaamad sõnade tähendusest muutuvad koos aja ja ühiskonnaga, kusjuures see toimub eri gruppides eri moel ja erineva kiirusega.



«Sina» ja «teie» on keelemärgid, mille tähendus kujuneb alati inimestevahelises kasutuses. On meie endi kätes, millise sisu me sinatamisele ja teietamisele anname. Kas tarvitame neid horisontaalselt, markeerides vastastikust tuntusastet, või hierarhiliselt võimupositsioonide rõhutamiseks.



Mark Soosaare üleminek vanade sõprade teietamisele, kui nood juhtusid saama presidendiks, annab alust arvata, et Eestis praktiseeritakse hierarhilist pöördumist. Oleks väga huvitav teada, mida siis sõbrad-presidendid vastu ütlesid? Kas nad tõesti rõhutasid hierarhiat veelgi, vastates asümmeetriliselt «sinaga»?



Teisalt võin tsiteerida üht 12. klassi Tallinna tüdrukut, kes kümme aastat tagasi tehtud küsitluses vastas, et ta ei hakkaks iialgi teietama vanu sõpru, «isegi kui nad peaksid minust karjääris mööduma».



Kuigi ma pole süstemaatilisi arvutusi teinud, tundub, et Postimees online’i kommentaarides domineerivad horisontaalsele teljele paigutatavad argumendid: sinatamist tahetakse hoida lähedastele ja teietamist võõrastele. Kooliõpilased minu küsitluses soovisid «teiet» kasutada näiteks ka ebameeldivate isikutega distantsi hoidmiseks. Üks Tartu 12. klassi noormees kirjutas (kirjaviis muutmata): «Kui õpetaja pole mitte minu sõber ega ka meeldiv kaaslane, vaid hoopis räuskav, mahakäinud pensionär, eelistaks «teie».» Meeldivale õpetajale oldi valmis ütlema «sina».



On selge, et sama tähendust ei oma Mark Soosaare kirjeldatud Mongoolia peresisene «teie» ega eelkirjeldatud vene talupojaperes kasutusel olnud «teie». Neid sotsiaalseid keelemärke tuleb tõlgendada nende oma aegruumis ning omades vastandustes. Kas näiteks Mongoolias on üldistumas teietamine, nagu juhtus kunagi inglise keele you’ga?



Pidev muutumine on omane igale elavale keelele, olgu siis kontaktide tõttu teiste keeltega või mitte. Mis hetkel tundub püsivana, ei pruugi seda olla kaugemas perspektiivis. Nii tuleks kõnetamise puhul olla ettevaatlik viidetega «aastasadade pikkusele kultuuritraditsioonile».



Eks me selle teietamise ikka sakslastelt laenasime, võimalik, et alguses isegi sunni korras alt üles pöördumiseks. Vene aadel omakorda laenas kombe prantslastelt kui erilise peenuse tunnuse. Ja nii ikka edasi.