Meelis Luht: kui vabadus on ohtlik

Meelis Luht
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meelis Luht
Meelis Luht Foto: Postimees.ee
«Kas pulleritsule saaks kuidagi boikotti korraldada?»

küsib internetikommentaator Aapo üht Priit Pulleritsu Pekingi olümpiat puudutavat arvamust kommenteerides. Ats lisab mõni hetk hiljem: «Ahoi, kommijad! Artikkel oli boikotist ja selle mõttekusest-mittemõttekusest. Mitte Pulleritsust!» Ja see on vaid üks näide sadadest.

Sõnavabadus on ohus, karjuvad anonüümsed internetikommentaatorid ja nende avalikud toetajad? Aga on nendel kommijatel ja nn sõnavabaduse avalikel toetajatel üldse mingit vahet? Teisiti öeldes, võib-olla ongi need toetajad parimad kibestunud anonüümkommijatest. Miks mitte, ma võin ju ka oma sõnavabadust kasutada, samamoodi kui anonüümsed.

Sõnavabadus ja ühiskondlik debatt, kus need on? Avalik arvamus kujuneb enamasti kohtades, kus võtavad sõna oma ala asjatundajad ehk need inimesed, kes asjast tõesti midagi teavad ja suudavad probleemi kaaskondlastele inimkeeli lahti seletada. Olgu see siis internetis või maa pea. Alles pärast seda suudame teadlikult kujundada üht või teist poolt toetavaid seisukohti ning hakkame ka debati üht või teist poolt toetama, olgu siis avalikult või salaja või ka anonüümselt, kui soovite.

Juhuslikul ja sageli lahmival internetikommentaaril pole avaliku arvamuse ja sõnavabadusega mingit pistmist. Alati on leidunud inimesi, kes on oma arvamust salaja lukustatud ukse taga seinale või anonüümsete kaebuste raamatusse kirjutanud. Alati on nad olnud vähemuses ja nende arvamust pole kahjuks tõsiselt võtta saanud, kui teatud ajalooperiood välja arvata.

Ka internetikommenteerijaid on tegelikult väga vähe ning me ei tea, millist osa nad meie hulgast esindavad. Tihti alustatakse nn debatte ühest ja samast arvutist, kus sama inimene kord poolt ja siis jälle räigelt eelmisele, iseenda kirjutatud lausele vastu kirjutab – nii see nn ühiskondlik debatt sünnibki. Lihtsaim statistika- või uurimisreegel ei võimalda kahjuks sellise arvamusega arvestada. Samas tuleb möönda, et kümne internetikommentaari hulgast võib alati leida ühe, mis teemat arendab või uut infot lisab.

Vaid üks kümnest väärib lugemist! Kaks kolmandikku meie internetikasutajatest on andnud oma käitumisega anonüümkommentaariumile hävitava hinnangu: nad ei käi kunagi ühtki kommentaari lugemas. Internetis on väga raske kasutajat petta, sest kui talle ei meeldi, siis ta lihtsalt ei vaata!

Kas internet on ülim vabaduse sümbol? Või on see vabadus siiski näiline? Kas internetis võib tõesti teha kõike ja vastutada pole vaja, ning koos sellega on kõik arvutikasutajad muutunud süüdimatuks? Paljud meie hulgast istuvad tundide kui mitte päevade kaupa arvuti ees, nuga või püss «käes», ning tapavad virtuaalseid vaenlasi hävitades kõike, mis teele satub.

Mängurid on saatnud teise ilma sadu või ka tuhandeid arvutikangelasi: mõned nendest on pussitatud, mõned lasti maha, mõned sõideti surnuks, mõned põlesid ja nii edasi. Seda sama on juhtunud ka mänguri endaga, aga pärast restart’i on jälle uus elu ning tapahullus võib taas alata! On tavapärane, et lapsevanemad mõistavad hukka vägivaldsed multifilmid sel ajal, kui nende lapsed teises toas täies hoos arvutimängus tapatalguid korraldavad.

Miks jätame kodu tähelepanuta ja ainult kõiki teisi ette süüdi mõistame, tegelike probleemide eest peitu pugedes? Sest arvutimaailmas ei juhtu ju midagi, seal oleme surematud. Elagu igavene elu!

Samuti ei juhtu midagi, kui mõnel veebilehel kellelegi pasunasse anda, lauslaimu levitada või vägivallale kutsuda – kirjutan ära, panen arvuti kinni ja las lennata. See kõik on mäng, täpsemalt arvutimäng. Kuidas oleks vastupidi? Kas mõni teist, anonüümsust nõudvatest kommijatest, oleks valmis terve päeva keset linna raeplatsil seisma ja lubama enda kohta öelda kõike, mida mööduja sülg suhu toob? Nii, et igal möödujal oleks õigus oma nägu näiteks paberikoti või loomamaskiga varjata, aga arvustatav peab kõikidele nähtav olema. Olete valmis proovima?

Arvuti ja internet pole mingi üleloomulik jõud või vaim, mis meie kohal hõljub. See kõik on üks masin. Ja masinad kokku moodustavad ühe masinaruumi, mida me oma keelepruugis internetiks nimetame. Keeruline, aga siiski masin ja masinaruum. Ei usu? Tehke proovi, tõmmake juhe seinast välja ja kogu arvutimaailm variseb teie jaoks kolinal kokku, kaotades sageli teie poolelioleva töö, mängusituatsiooni või poolelioleva loo. Ongi kõik, enam pole teie jaoks internetti, aga elu läheb edasi. Ka siis, kui juhe on seinast väljas.

Mulle meeldib arvutimeeste öeldu, et arvuti teeb täpselt seda, mida me sel masinal teha käsime – SEE ei tee midagi ise. Oma enam kui 20-aastase arvutikogemusega saan seda kahjuks vaid kinnitada, kuigi paljud meist loodavad sellelt imemasinalt enamat. Kui arvuti teeb vaid seda, mida me sel teha käisime, siis miks soovime ja ka peaksime olema vabad vastutusest, mida me oma tegudega ja käskudega põhjustame?

Eesti on maailma juhtivamaid internetipanganduse riike. Pea igaühel meist on oma koodikaart või -kalkulaator ning miskipärast pole me seni kuulnud ei avalikke ega ka anonüümseid väljaastumisi internetipanganduse anonüümseks muutmise teemal. Miks mitte, kui omal raha otsas, võtan mõne teise kodaniku arvelt, milleks need paroolid. Oma varandusenapi kaitsel oleme kõik kiivalt valvel.

Raha kaitseme, aga teiste varaga käime ringi, kuidas tahame. Keeruline on seletada oma lastele, et internetist ei tohi varastada, kui kõik teised seda teevad. Ja see pole laste «hobi». Kuulen sageli, kuidas ühe või teise isa kõik asjad internetist niisama alla tõmbab. Külmalt, ilma igasuguse emotsioonita, sest internetis näikse kõik olevat tasuta. Tegelikult on see aga kõige labasem vargus ja teisiti ei saa seda tegevust kahjuks hinnata. Tehnoloogia arengu kiirust vaadates arvan, et on vaid aja küsimus, kui ühel päeval koputab teie uksele politseinik ja teid nende varguste eest endaga kaasa palub. Ja telekast hakatakse selliseid koos tavapoodide pisivarastega näitama. Ja miks peakski teisiti.

Loomulikult peame tunnistama arvutimaailmas põlvkonnaprobleemi: noored ja lapsed on avatumad, õpivad ja omandavad uusi asju kiiresti, sel ajal kui emad-isad arvutilt vaid tolmu pühkida julgevad. Julgust peaks olema rohkem ja pidage meeles, arvuti teeb vaid seda, mida me sellel masinal teha käsime. Kui läheb hullusti, tõmmake juhe seinast välja, midagi tõsist ei saa juhtuda.

Arvutiga sinasõbraks saamisest hoopis olulisem on mõista ja selgitada, et arvutimaailm on üks osa meie igapäevaelust ning et maailma selles osas kehtivad täpselt samasugused seadused, mis kõikides teistes. Last poodi saates anname ju talle kaasa ka raha. Me kõik mõistame, et niisama ei tohi poest asju kaasa võtta (ma mõtlen varastada), aga internetimaailmas vaatame samale asjale läbi sõrmede. Enne kui mõne avalikult oma elust rääkiva inimese perekond anonüümselt laussõimu ja -rumalusega üle valada, tuleks siiski öelda stopp, sest järgmisel päeval võib see juhtuda meie endiga.

Praegu võib internetis olla veel tõesti hundiseaduste aeg, aga varem või hiljem saab see otsa. Oleme me valmis? Kas julgeme võtta vastutust oma tegude eest, ükskõik millised need seal internetis ka poleks.

Igaühel meist on vabadus olla vaba ja nautida seda seni, kuni me ei ohusta teiste vabadust, ei tavaelus ega ka virtuaalmaailmas. Vabadus ei tohi olla oht.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles