Ahto Lobjakas.

FOTO: .

Kolumnist Ahto Lobjakas kirjutab, et sama kodakondsusseadus, mis laseb Savisaarel Tallinnas võimul püsida, sulgeb talle ilmselt igaveseks tee Stenbocki majja.

Kõik uus on hästiunustatud vana. Või mõnel juhul veel unustamata vana, nähtuna harjumatu nurga alt.

Suurt elevust kohalike valimiste järellainetuses on tekitanud Keskerakonna ja Edgar Savisaare isiklik märkimisväärne edu venekeelse valijaskonna seas. Valitsusparteide liidrid lubavad poliitilise tsükli järgmises faasis midagi asja parandamiseks ette võtta. Aga nad teevad seda moepärast, rituaalselt, jäljendades käitumist, mida nende arvates Euroopa riigi poliitikutelt oodatakse, silm Keskerakonna edu ja rahvussuhete problemaatika sidumise propagandaväärtusel.

Taskus on Reformierakonna ja IRLi juhtide näpud ilmselt kurja peletades ristis. Sest kogemata on Eestis leiutatud poliitiline igiliikur, mille tööpõhimõtted pole just kõige selgemad, kuid mis kõigile kasu toob ja mille uppiajamisest keegi huvitatud pole. Kõige muu kõrval reguleerib igiliikur rahvussuhteid.

Toompea ja Tallinn (ülejäänud kohalikud omavalitsused on kõrvalshow) on sama mündi kaks poolt. Või ühe patarei kaks poolt, mis süsteemi käigus hoiab. Sama kodakondsusseadus, mis Savisaart Tallinnas võimul püsida laseb, sulgeb talle (ilmselt) igaveseks tee Stenbocki majja.

Venekeelsed hääletajad kohalikel valimistel ja riigikogu valimistel on kaks vaid osaliselt kattuvat ja sisult üsna erinevat poliitilist suurust. Esimene hõlmab teatavasti kõiki Eesti venekeelseid püsiasukaid, teine vaid Eesti kodakondseid. Ja kuigi tendents on kodakondsusetute hulga vähendamise poole, ei jõua Savisaar tõenäoliselt ära oodata, kuni protsess riigi tasandil valimiskäitumist mõjutama hakkab. Mis ongi suuresti kodakondsuspoliitika mõte.

Igiliikuri kaks liikuvat osa, Keskerakond ning Reformierakonna ja IRLi kooslus, on saavutanud märkimisväärse stabiilsuse. Mõlema pooluse toetus on läbi aja hämmastavalt stabiilne – mis on märk kogu süsteemi stabiilsusest.

Polarisatsioon on Eesti suurtest parteidest sisuliselt teinud nišiparteid, kuid seda viisil, mis rahuldab kõiki pooli. Olgu, Savisaart ilmselt vähem kui Ansipit või Laari, aga kõik saavad ilmselt aru, et pool muna on parem kui tühi koor. 

Naastes korraks muulaste juurde – süsteem tundub toimivat ka rahvuspoliitilise ventiilina. Riigi tasandil valdavalt hääleõiguseta venekeelsed saavad oma frustratsiooni kanaliseerida Keskerakonna valimisvõitu Tallinnas. Valitsusparteide vaatepunktist on see alandav, aga tegelikult üsna odav viis tsementeerida Toompead.

Pikemas perspektiivis on igiliikuri rahvussuhteid reguleeriv efekt siiski näiline. Savisaar kontrollib venelasi sama vähe kui Ansip. Probleem on selles, et tänapäeva Eesti poliitiline süsteem hoiab poliitikast eemal vene kogukonna loomulikud liidrid. Keskerakonna ja Reformierakonna ridadesse läinud venekeelsetel poliitikutel puudub street cred, tänavaprestiiž (meenutagem pronksööd). Toimiv poliitiline ventiil on vähemusel ikkagi puudu ja samavõrra piirduvad Eesti võimude võimalused teise kogukonna reaalseid poliitilisi arenguid mõjutada kaitsepolitseiga.

Igiliikuri teine probleem on see, mida ta teeb eesti kogukonnaga – mis praegustes tingimustes võrdub pea kogu poliitiliselt võimestatud Eesti ühiskonnaga. Süsteemist on eemaldatud pea kogu tema dünaamika. Eesti poliitika on ilmselt üks ideedevabamaid kogu Euroopas. Kes luges viimati tõsimeeli mõne erakonna programmi? Või vaadakem majanduskriisi mõju valimistele – see on märkamatu.

Poliitikast on Eestis saanud sisult ja vormilt totemistlik tegevus, kus ideid asendab vastandumine. Peamiseks eristusmärgiks on saanud värvid. Valimisreklaamid piirduvadki Eestis üha enam värvide ja muu lihtsa, peamiselt loomapõhise pre-ratsionaalse sümboolikaga.

Kahe suurparteilise pooluse väitlus meenutab üha enam Vesipruuli ja Tatikat koeraraibet üle aia loopimas, millel tegeliku ideoloogilise eristumisega on vaid sümboolne suhe. Ideed jäetakse teise ešeloni hooleks, nendega tõsisemalt tegelejad saavad kiiresti veidriku oreooli. Ideoloogilise visiooni najal ei tõuse Eesti poliitikas enam ammu keegi

Alternatiive igiliikurile on kaks. Esimene – ülejäänud parteid – seisab temaga samas suhtes nagu neandertallane Homo sapiensiga. Praegustes oludes on tegemist poliitilise tupikteega, häälteraiskajatega. Kõik, mis ei suuda end hoida igiliikuri pooluste lähedal, on ilma võimuta. Vaadakem rohelisi, sotse või Rahvaliitu. Nagu mõnes riigis on jõuministeeriumid, on Eestis võimuparteid. Märkamatult, kuid kindlalt on saanud tõsiasjaks, et ükski mainitud erakondadest pole praeguses Eestis tõsiseltvõetav võimupartei.

Mis aga puutub protestihääletusse, siis Eestil on siin kahetine kogemus. Erakonda imiteerinud Res Publica jäi kanderaketiks poliitilistele egodele, kes eraldi ei suutnud suurde poliitikasse murda. Teine kogemus puudutab refleksprotesti parteide vastu, mida ekspluateeris Indrek Tarand eurovalimistel. Tendents on aga igal juhul üha enam ideoloogiliselt emotsionaalsele, ratsionaalselt rituaalsele.

Eesti elanikkonna võõrandumine poliitikast sobib igiliikurile. Seni kuni kehtib printsiip ceteris paribus – muud olulised tegurid (nagu Eesti julgeolekupoliitiline seis) ei muutu –, on hundid söönud ja lambad terved. Kui aga välised olud peaksid keeruliseks muutuma, on praeguse avatud süsteemi jätkusuutlikkus küsimärgi all.

Märke sellest on juba praegu, võim tungib ühiskonnale peale igal rindel. Eriti märgatav on Eesti ühiskonna korporatiivistumine selle sõna mitteüliõpilaslikus tähenduses, ühtmoodi nii all-linnas kui Toompeal.

Välise ohu tingimustes, mida liitlaste vihmavari veenvalt ei eemalda, keedavad poliitiliste reflekside atrofeerumine, leviv korporativism, etnilised lõhed, eliidi mälu-, ajaloo- ja ristifiksat­sioon ning võimust võõrandunud ühiskonna kalduvus süsteemivälisele protestile kokku ohtliku supi.