Ingo Normet: vabadus on vabadus mitte öelda

Ingo Normet Foto: Postimees.ee

Ma ei jõua kogu aeg millegi poolt või vastu olla. Ma ei suuda igas asjas välja kujundada oma seisukohta.

Mõned mu head tuttavad on igavesed opositsionäärid, kes alati kui kohtume, hakkavad mingit järjekordset võimumeeste sammu kritiseerima, näevad otsustuste taga salalepinguid, vandenõusid. Müstifitseerivad ja dramatiseerivad, aga kuna nad ise on loojatena andekad, siis on selline müstifitseerimine neile vajalik, nad lihtsalt peavad elu dramatiseerima, see on aines loominguks.

Demokraatia eeldab, et sul on valikuvabadus. Vabadus oma seisukohta mitte ainult välja öelda, vaid seisukohta ka mitte omada. Mul peab olema vabadus ausalt tunnistada: tean küll probleemist, aga ei saa selles või teises asjas kaasa rääkida. Sest kõige ümbritseva kohta ei ole võimalik seisukohta kujundada.

Valikuvabadus muutub ohtlikuks siis, kui sinult küsitakse asju, mille kohta sul veel arvamust ei ole, aga sul ei ole julgust või arukust seda tunnistada ning seetõttu tunned enesel kohustuse ikka midagi arvata.

Kõikvõimalikud avalikud foorumid, küsitlused, allakirjutamised näitavad ühelt poolt demokraatiat, rahva arvamusest huvitumist, teiselt poolt demokraatia pahupoolt, demokraatia nõrkust. Hulk inimesi võtab oma arvamust avaldada asjade üle, millest nad tegelikult midagi ei tea või teavad väga vähe. Ja kui arvestatakse allkirjade hulgaga, võib juhtuda, et vastu võetakse mitte kõige parem lahendus.

Vahel on tunne, et ühiskonnas on grupp inimesi, kes alati ja igale poole alla kipuvad kirjutama, kas või trotsist, ning hulk inimesi, kes alla ei kirjuta, aga nende arvu on raske määrata.

Olen mõnikord mõtelnud, miks küll uute tehnikatoodete leiutajad ei lahenda oma probleeme küsitluste ja hääletuste kaudu. Näiteks võiks ju kuulutada välja suure rahvahääletuse teemal – kas uues plasmateleris peaks olema detail 6xy või detail 6yx. Kindlasti leiduks sadu inimesi, kes ka siin hääletama ja arvamust avaldama asuks. Paljuke oleks neid, kes ausalt ütleksid, et ei oska vastata, olgu see detail milline tahes, peaasi, et teler hästi töötaks.

Aga arhitektuuri, sammaste, riigikogulaste palkade jm kohta on arvamus kiire tulema.

Ei hoolita, et seisukoha väljatöötamine eeldab mõttetööd, nõuab aega ning paljudesse faktidesse süvenemist.

Kusjuures sinus küpseb või sinus küpsetatakse veendumus, et nii sa kõneled kaasa, et sul ongi õigus kaasa rääkida, et sinu arvamusega keegi kusagil arvestab, kuigi sa asjast sügavamalt-põhjalikumalt palju ei tea. Massiline arvamusavaldus, arvamust avaldanud inimeste arv võib poliitikuid küll mõjutada, sest alati on valimised lähenemas. Ent tegelikult hinnatakse poliitikute tugevust ikka selle järgi, kui iseseisvalt ja sõltumatult nad otsustusi teevad.

Seetõttu pean lugu valitsusest, kes võttis aasta eest aprillis vastu kiire ja resoluutse otsuse pronksist kuju Tõnismäelt ühe ööga minema toimetada. Ja ei mingit pikka juttu, ei mingit pikka hääletamist. Loomulikult on valitsust seejärel süüdistatud vaikiva ajastu, politseiriigi tekitamises, tuuakse paralleele 1930-ndatega. Aga mis siis teha? Mina küll ei taha hambutut valitsust, kes omapäi ei julge lillegi liigutada.

Valitsus peabki olema tugev ja resoluutne. Demokraatia ja vabadus on väga õrnad ning külmakartlikud taimed, nende elushoidmiseks tuleb mõnikord võtta vastu radikaalseid otsuseid. Demokraatia ei suuda end ise kaitsta – ta on liiga aeglane. Demokraatia ainsaks relvaks on valimised – kui valitsus ei meeldi, valitakse teine, aga see võtab teatavasti aega.

Ka Nõukogude ajal apelleeriti rahva arvamusele, eriti kui oli vaja kedagi materdada. Lehtedes ilmusid kollektiivsed, kedagi hukka mõistvad kirjad. 1957. aastal saatsid tööliskollektiivid kirju ajalehtedele, et nad ei ole Nobeli preemia saanud Boriss Pasternaki «Doktor Živagot» lugenud, ei kavatsegi seda teha, – nagu olnuks neil selleks võimalus! – aga teavad sellegipoolest, et see on nõukogude korda ja nõukogude inimest halvustav teos.

Võidusamba ümber puhkenud arutelu näitab patiseisu, kuhu inimeste arvamusavaldused võivad viia. Nagu köievedu. Tuhanded ühel pool, tuhanded teisel pool ja köis ei liigu. Keegi peab kohtunik olema, otsuse vastu võtma, üks võistkondadest tuleb võitjaks kuulutada. Kohtunikuks on valitsus. Mis ka ei otsustataks – pooled hääletanutest jääksid rahulolematuteks. Võitjate meelest on tegemist demokraatiaga, kaotajate meelest rahva häält mitte arvestava valitsusega, rahva lõhestamisega, demokraatia lämmatamisega, politseiriigiga.

Arvamuse avaldamise vabadus eeldab juba iseenesest arvamuste paljusust ja kedagi, kes peab midagi otsustama. Kusjuures see «keegi» ei saa kunagi kõigi jaoks võrdselt populaarseks jääda.

Tõenäoliselt väga paljud ei kaalunud-analüüsinud enne ühele või teisele üleskutsele allakirjutamist kuigi kaua. Kui palju oli pooldajate-vastaste hulgas neid, kes linnaruumist ja arhitektuurist üldse midagi jagavad, oskavad ette kujutada midagi, mis kunagi tuleb, kui see tulevikus tulev veel ka kogu aeg muutub? Mina tunnistan ausalt, et pole osanud siinkohal poolt ega vastu olla. Mina ei tea, kumba nimekirja end kirjutada – ma ei ole lihtsalt pädev.

Sakala keskuse suhtes oli mul arvamist enam, oli isiklik kogemus. Mäletan selle poliitharidusmaja ehitamist. See oli algusest peale nurisünnitus, peale koosolekute ei plaanitud hoonet millekski muuks kasutada. Pärast Nõukogude aja lõppu kohtusin kahe järjestikuse poliitharidusmaja direktoriga, Tiit Kolditsa ja Toivo Kuldsepaga, nüüdseks on mõlemad juba ammu manalamehed.

Nii üks kui teine pakkus lahkelt võimalust majas mingit etendust teha, lavakunstikooliga või mõne teatriga. Kutsusid, olid mures, kuna hoone seisis enamiku ajast tühjana. Käisime saalis – see oli ehitatud täpselt nii, nagu ükski akustik ei soovitaks. Ilma võimenduseta polnud mitte midagi kuulda, ainult kõma, laval ei mingeid tehnilisi võimalusi. Viimased kümme aastat seisis tohutu koloss mõttetult keset linna ja tahtis kütmist.

Olin siiralt hämmeldunud, kui seda toretsevat ehitist hakati massiliselt kaitsma, arhitektuuripärliks, ajastu arhitektuuri musternäidiseks nimetama. Ma ei tea, milline tuleb uus maja, aga vanast hullem ta kindlasti olla ei saa.

Oletan, et toona ei kaitstud mitte ehitist, vaid demokraatiat – kaitsti õigust midagi arvata, ja soovi, et arvamust ka arvesse võetaks. Protestiti linnavõimude vastu – kes iganes sel hetkel seal eesotsas ka ei seisnud.

Vabadus on vägagi haavatav. Kui riigikogus hääletatakse mitte ühe või teise ettepaneku asjalikkusest lähtudes, vaid määravaks saab, milline erakond konkreetse idee taga seisab, siis pole see demokraatia, vaid rahva raha ja usalduse raiskamine. Ja see on minu arvates tunduvalt olulisem probleem kui riigikogulaste palkade ümber arutlemine.

Meie demokraatia on noor, oma rahast saab jaanipäeva aegu 16 aastat, sellest ajast saime tegeliku valiku- ja tegutsemisvabaduse.

Noore riigi kasvuraskused on väga lähedased noore inimese kasvuraskustele. Meie puberteediealine demokraatia on pidevalt ärevil oma imago pärast: kuidas me väljapoole paistame. Ajakirjanduse maiuspala on igasugused küsitlused – mitmendal kohal kõikvõimalikel aladel maailmas oleme. Sportlik puberteediealine hasart. Mitmendad oleme reostatud linnade nimistus, autoõnnetuste nimistus, tulevikulinnade nimistus, tulutoovamate linnade nimistus. Ma ei usu, et Inglismaa või Rootsi väga muretseksid selle üle – mida naabrid või ülemeremaad nendest mõtlevad, kui nad ühe või teise sammu astuvad.

Koolipoisina oli mulle väga tähtis, kui palju ma kõrgust või kaugust hüppasin, palju kuuli tõukasin jne. Hilisemas elus on muud hooled ja tegemised peale tulnud, edetabelid jätavad enam-vähem ükskõikseks.

Kõikvõimalikud paremusjärjestused annavad leiba analüütikutele, ent väga tõsiselt ei peaks küpsemaks saades neisse vast suhtuma.

Me ei peaks nii kangesti muretsema – kuidas väljapoole paistame. Oleme nagu oleme, oleme enese, mitte teiste jaoks. Märgusõnadeks võiksid olla VÄÄRIKUS ja HUUMORIMEEL.

Üsna ükskõik peaks olema, kuidas näiteks Venemaa meisse suhtub. Vähemalt aktiivset lapselikku huvi ei tohiks kogu aeg välja näidata. Teleajakirjanik rääkis vabariigi aastapäeva tähistamisest Moskva ooperiteatris ning tõi kõige olulisemana välja, et Vene asevälisminister oli kohale tulnud.

Poliitikutel on siin oma šifreeritud märgisüsteem, nagu Nõukogude ajal peeti väga oluliseks, kes kelle kõrval Lenini mausoleumi rõdul paraadi vastu võttes seisis. Aga kogu rahvale ei tohiks neid poliitikute mänge nii oluliseks pidada.

Tuli Vene asevälisminister siis tuli – sellest ei peaks kõnelema kui olulisemast sündmusest. Aastapäeva tähistamine oli meie pidu, meil on oma väärikus, mis ei lase end väljastpoolt arvajatest palju mõjutada.

Väärikus eeldab, et me ei tähtsustaks naabrite jutte ja reaktsioone üle. Oleme valmis andma vastulööke, ent käitume džentelmenidena.

Vene presidendi endine nõunik Igor Pavlovski ütles intervjuus Delfile, et tähtsustame Eestimaa olulisuse Venemaa jaoks üle, et Eestil pole Vene valitsuse jaoks kümnendikkugi seda tähtsust, mida me oletame. Isegi kui Pavlovski jutt polnud päris õige, oli see väga õpetlik. Peame olema väärikad, mitte kõigele palavikuliselt reageerima, mõnda asja riiklikul tasemel ja ajakirjanduses lihtsalt ignoreerima. See mõjub ja sellest peavad lugu ka need, kes meisse muidu eriti hästi ei suhtu.

Kui me ise peame enesest lugu, oleme väärikad ega tee kompromisse – siis paneme ka teisi end austama. Meenutagem – kindlasti on kõikide tutvusringkonnas mõni inimene, kes oma rahu ja meelekindlusega, mõnikord ka vaikimisega, paneb end kuulama-jälgima. Kogu aeg panikeerivat edevat inimest ei võeta eriti tõsiselt. Nii ka riiki.

Inglane, prantslane ja eestlane vaatavad loomaaias elevanti. Inglane mõtleb elevanti vaadates oma muistse impeeriumi suurusest ja vägevusest. Prantslane mõtleb: kuidas küll nii suured loomad lapsi teevad? Eestlane vaatab elevanti ja mõtleb: huvitav, mis ta küll eestlastest võiks arvata?

Noor demokraatia on kaitsetum, mõjudele alluvam kui vana. Vene ja Saksa ajast oleme kaasa saanud mõtlemise, et saksad on halvad ja ülemused nöögivad.

Vene estraadilaulja Filipp Kirkorov ütles teleintervjuus Anu Välbale, et ega need arusaamatused mälestusmärkide ümber ole rahva asi. Eesti ja vene rahvas armastavad üksteist endiselt, ainult poliitikud mängivad oma kaugeid ja mõistetamatuid mänge.

See on Venemaal väga levinud ütlemine ja mõtlemine: meie (mõeldes nn lihtsatele inimestele), saame omavahel ikka hästi läbi, ainult ülemused rikuvad kõik ära.

Selles seisnebki lõhe Nõukogude aja ja demokraatliku mõtlemise vahel. Et meie oleme head, meie nii ei mõtle – ainult ülemused (bürokraadid, poliitikud, lihtsalt «nemad») on halvad.

Nõukogude aeg võõrandas inimesed riigist. Riik – see oli midagi rahvast võõrandunut, kõrget ja kauget, keda võis petta ja kelle petmine polnud patt. Eestlastele lisandub siia veel lohiseva mõisaköie pikk ajalugu. Peame ikka veel harjuma, et meie riik on oma riik, vabadus on oma vabadus, demokraatia on oma demokraatia.

Kas üldse on võimalik ühe põlvkonna jooksul nii kardinaalselt muutuda? Noorte jaoks on oma riik juba enesestmõistetav. Praegu astuvad kõrgkoolidesse 80-ndate lõpus sündinud inimesed. Kogu nende teadliku elu on lehvinud sinimustvalge ja poed olnud kaupu täis. Helsingi, London ja Tokyo on nende jaoks sama mis meile omal ajal Moskva, Leningrad, Riia. Nad saavad lugeda kõike, mis huvitab, vaadata kõikvõimalikke filme, reisida igale poole.

Kuid nad sünnivad väga erineva sissetulekuga peredesse, nad näevad sotsiaalset ebavõrdsust, nende jaoks on loomulik olla ka vasakpoolsed. Oma riik tundub noortele sedavõrd loomulik, igavene, turvaline, et selle vastu saab ka sõdida. Nagu vanemate vastu, kellega võib küll vaielda, ent kes sind selle eest kunagi maha ei jäta.

Minu jaoks on vasakpoolsus võimatu. Mäletan, et suurel osal eestlastest oli 90-ndate algul enam-vähem sarnane majanduslik stardipositsioon. Paljuke siis neid oli, kellele vanemad said suure päranduse jätta. Luges isiklik ettevõtlikkus, töövõime. Kui poleks olnud edukaid, majanduslikult mõtelda oskavaid inimesi ning majanduse arenemist soodustavaid seadusi, poleks me saanud arutada, kas enne ehitada Kumu või Eesti Rahva Muuseum. Midagi poleks ehitatud.

Lähen hommikuti tööle mööda Wismari tänavat ja vaatan iga päev, kuidas Pika Hermanni tornis lehvib sinimustvalge. Olen praegu 61-aastane. Kaks kolmandikku senisest elust olen elanud teistsuguse riigikorra ajal. Aastakümneid ei uskunud, et saan Eesti lippu lehvimas näha. Omal ajal oli teatris kirjeldamatu pahandus, kui mingis lavapildis või kostüümis või pildi ja kostüümi sümbioosis said kokku sinine, must ja valge värv.

Kultuuriminister Johannes Lott tegi suure numbri sellest, kui Pärnus Koidula muuseumis, kus kaheksakümnendatel aastatel mängiti Mati Undi näidendit «Vaimude tund Jannseni tänaval», oli publiku jalge all kaltsuvaiba servas kolm triibukest. Üks sinakas, teine mustjas ja kolmas kulunud hall. Ja see ei olnud ürgajal, see oli eile.

Ma istun seda arvamust kirjutades Võrtsjärve ääres Vehendi motelli uues heledas palkmajas. Kui akna paotan, kuulen suure järve müha ja õuel lehvib pikas vardas sinimustvalge. See on väga ilus.

Me elame miiniväljal ja meie vabadus on pidevalt ohus. Lugegem vaid venekeelse Delfi kommentaare. Juhuslikult sattusin ühel päeval sinna ja jahmusin. Nii palju vahkviha, leppimatust, solvanguid.

Me ei saa enesele lubada pehmust ja minnalaskmist. Afganistanis jala kaotanud kaitseväelane ütles, et sattus miini otsa, kui hakkas peatse puhkuse ja kodu peale mõtlema, kaotas valvsuse.

Me ei ela säärases kliimavöötmes, kus saab end lõdvaks lasta.

Lõpetan tsitaadiga Juhan Luiga 1925. aastal kirjutatud artiklist «Vabadusest ja pidust»:

«Vabaduse vajadus ei ole tõestatav: see on auküsimus. On rahvaid, rühmi, kes peavad auasjaks olla vabad, kuigi see raskusi ja koormaid toob. Niisama ei ole tõestatav headuse tarve. Kuid vabadustundega varustatud inimene ei seagi küsimust, kas on tarvis olla vaba, kas on see kasulik, nagu ausameelne inimene ei sea küsimust, kas olla aus! /…/

Vabadus ei ole aste, millele püütakse ja kui astmele jõutud, siis rahule jäädakse. Vabadus on lõpmata ja lõppematu tung, millel ei ole otsa ega tasu, vaid mis on olemas enda pärast.»