Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2020/09/14/13344431t1hcc13.jpg)
/nginx/o/2013/09/06/2297251t1h45e2.jpg)
Olles ise aastaid tegev haridussüsteemis, olen alatihti kuulnud väidet, et ükski õppekava ei tohi lõppeda tupikuga ning igal õppekaval peab olema väljund järgmisele astmele väljund kõrghariduse juurde.
Võrreldes teiste Euroopa riikidega on Eestis tavatult palju kõrgkoole, millesse on jätkunud õppijaid. Kutseõppeasutused seevastu peavad oma õppekohtade täitmiseks tublisti vaeva nägema. Samas ärgem unustagem, et oleme sunnitud täitmata jäänud õppekohtade ja sellest tulenevalt spetsialistide puuduse tõttu tooma teistest riikidest sisse kvalifitseeritud tööjõudu.
Tundub, et Eestis on iga inimese, sõltumata tema vanusest, eesmärk saada kõrgharidus. Kui ei jätku riigieelarvelisi kohti, siis paneb pere raha kokku ning õpingud saavad finantseeritud vaatamata kõigele. Praegu osutavad riiklikud ja era-kõrgkoolid juba võrdselt tasulist õppeteenust, võimaldades pea igal õpihimulisel kõrgharidus saada.
Sellise haridussüsteemi kritiseerijaid jätkub, sest leitakse, et kõrghariduse tase on devalveerunud, kuna kõrgharidus ei peagi olema kõikidele kättesaadav jne. Samas tekib küsimus, kas õppimine on siis inimesele kahjulik? Kui inimene õpib ja pingutab, toimub tema areng ja see ei ole ju kindlasti negatiivne!
Kuidas siis oleme jõudnud sellisesse kummalisse situatsiooni, kus kõrgkoolide ja gümnaasiumide uste taga on järjekorrad, kutseharidus on aga jäetud vaeslapse rolli? Kas amet ei ole enam au sees ja maksab ainult kõrgkooli diplom, vaatamata sellele, kas ka erialast tööd üldse leitakse?
Kuidas küll toimub perekonnas lapse juhtimine-juhendamine haridustee valimisel, et laps saaks teha just sellise otsuse, mis vastab tema oskustele, võimetele ja huvidele? Olen pikki aastaid esitanud kõrghariduse kritiseerijatele küsimuse: «Kas sina oled soovitanud oma lapsel astuda ametikooli?» Kahjuks ei ole ma veel kuulnud jaatavat vastust.
Samas on äärmiselt oluline, et värske põhikooli lõpetaja saaks edasi õppida lähtuvalt oma võimetest ning soovidest. Sobivat haridusteed ja kooli otsiva noore inimese pere ei tohiks soovitada tal astuda kõrgkooli vaid sellepärast, et diplom maksab. Oma eriala silmapaistev spetsialist on alati väärtustatud, olenemata temale antud haridustasemest ameti omandamisel.
Eluetapis, kus tuleks hakata armastusega oma last jälgima, pidades iseenda ja temaga nõu tema tuleviku üle, hakkavad hoopis toimima ühiskonnas levinud arusaamad ühiskondlik arusaam kallutab perekonna gümnaasiumi poolt otsustama, kuna kutseharidus on justkui tupik.
Kutseharidusel ei ole väljundit kõrgharidusse. Aga kas see peab alati olema? Kas ei ole siis amet ise väljund ellu? Miks ei või väärtustada tööd ning töö tegijat ja praeguseks moodsat elukestvat õpet?
1. aprillil toimuv rakenduskõrgkoolide konverents «Elukestev õpe Eesti arengumootor» keskendub ühiskonna mõttemudelite muutmisele ja avardamisele just sellest võtmest lähtuvalt.
Kokkuvõttes julgen väita, et haridus on tupik, kui see ei aita hariduse omandanul elus edasi jõuda. Ning amet, mis annab inimesele töö, ei ole iial tupik, mille eest tuleb põgeneda.