Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/06/2295829t1hb9b7.jpg)
Iga tehniline revolutsioon toob kaasa uued probleemid, mis ükshaaval vaadeldes on äravahetamiseni sarnased revolutsioonieelsetega, aga paraku ei taha alluda ammutoiminud lihtsatele lahendustele.
Võtame või eelmisel nädalal ettevõtja Vjateslav Leedo vs Delfi kohtuloo tõttu taas tähelepanu keskmesse tõusnud netikommentaarid. Nagu me kõik teame, on tegemist Eesti meediaväljaannete veebisaitidele ainuomase nähtusega, mis on viinud arvamusliidrite pagemiseni massimeediast.
Lahendusena võiks panna väljaanded kommentaaride sisu eest vastutama ning seeläbi sundida nad käsitsi või tehniliselt kommentaarivoogu enne avaldamist modereerima, sest ilmselgelt on käibe ja kasumiga ettevõttel mingi ärimudel ning kommentaaride kontroll ei saa ju olla väga kallis.
Rahvuslikust tehnoloogiavaramust võiks veel pakkuda kommentaatorite ID-kaardiga tuvastamist, sest «ausal mehel pole kunagi põhjust oma nime varjata», aga see ei tohiks mõistagi vähendada väljaande vastutust.
Vastaspool nimetab seepeale moderatsiooni eeltsensuuriks ja kogu protsessi sõnavabaduse lämmatamiseks ning kogu jant pakub selles osalevatele dentelmenidele head võimalust kasutada teineteise suhtes äärmiselt intellektuaalseid väljendeid, mis erinevad kommentaarides toimuvast täpselt samapalju kui vaimukas üleskutse osta Statoili
stardikomplekt teadagi liiter bensiini ja tops tikke erineb labasest nõudest ennast põlema panna.
Eesti kontekstis võib aga sageli väljenditest kaugemale minna ning kasutada ärapanemises ka viiteid kõnealust valdkonda puudutavatele uuringutele ja autoritele. Minu metoodika on selline: lasen vastaspoolel jõuda mõne võimalikult vettpidava väiteni ning küsin seejärel nagu muuseas: «Ja millel see väide põhineb, kas ma saan kusagilt selle kohta lisa lugeda?»
Viisakas vastaspool teatab seepeale, et «tegemist on unikaalse nähtusega, mis tänu meie innovaatilisusele on ainuomane Eestile ning ei meil ega mujal ole keegi seda veel uurida jõudnud».
Pidamata ennast eriliseks juura või sotsiaalteaduste spetsiks, on mu igapäevases lugemisnimekirjas siiski hulk nende valdkondadega tegelevaid ajaveebe ja lisaks populaarteaduslikele kommentaaridele leiab sealt aeg-ajalt ka huvitavate taustamaterjalide linke.
Tuleb välja, et meie ja me probleemid polegi nii väga unikaalsed. Mujal maailmas on jõutud proovida läbi erinevaid lahendusi, kirjutatud saavutatud tulemustest arvukalt uurimusi ning nende põhjal kaugelevaatavaid visioone. Võtame näiteks sellesama teema netisisu reguleerimisest.
Selle tehnilisi ja õiguslikke aspekte lahkab kenasti Jonathan Zittraini 2006. aastal Harvard Law Review's ilmunud «The Generative Internet», millest peaks argumente leidma nii suuremat kui vähemat reguleerimist pooldavad lugejad.
Või siis Lawrence Lessigi «Code v2», mis võib-olla esmapilgul seondub autoriõigustega, ent tegelikult puudutab tehnopoliitikat tervikuna. Aga kahjuks näevad paljud meiegi meediast läbi jooksnud lahendusettepanekud pääseteena tark- või riistvara ehk sedasama «koodi», mille ebaproportsionaalsest efektist Lessig kirjutab.
Lisaks juurale on mu kohustusliku kirjanduse loetelus ka lahendustele viitavat. Philip Greenspun kirjeldab oma 1998. aastal ilmunud raamatus «Philip and Alex's Guide to Web Publishing» photo.net näitel väärtuslikku sisu loova kommuuni haldamise põhimõtteid nii tarkvara- kui inimhingede inseneri vaatest.
Joel Spolsky kirjatööde hulgast leiab arutlusi eri foorumites kasutatavate tehniliste lahenduste sobivusest konkreetse kommunikatsiooniülesande lahendamiseks, sama võib
öelda Clay Shirky kohta.
Veidi probleemipüstitust rate.ee ja noorte netikäitumise suunal laiendades käiks esimese nimena välja danah boydi ning mu enda kohe-hakkan-lugema-nimekirjast MacArthur Foundationi digitaalse meedia ja õppimise sarja artiklikogumikud.
Õigupoolest on ka sihtasutusi ja keskuseid, mis neti õigusküsimustega tegelevad, hulgi. Suur hulk mulle tuttavaid nimesid saavad kokku näiteks Harvard Law Schooli Berkmani interneti ja ühiskonnakeskuses, mille korraldatud iLaw kursus korra isegi Tallinna on väisanud kahjuks oli sihtgrupp endise Nõukogude Liidu lõunavabariikide ametnikud ja organisatsioonid, kuigi praegust diskussioonitaset vaadates tuleks see kasuks ka paljudele kaasmaalastele nii meedias, ministeeriumides kui tunnustatud advokaadibüroodes.
Regulatsioon nõuab nimelt arusaamist reguleeritavast. Võtame näiteks väite, et «kulude kokkuhoiu nimel» ei modereerita kommentaare enne nende avalikku veebi jõudmist populaarses keskkonnas kasutajate ohjeldamist peetakse sedavõrd kulukaks, et ülalviidatud Greenspun soovitab väheaktiivseid kasutajaid registreerimisnõudega mitte tüüdata.
Ta välistab ka kasutajate lihtsa blokeerimise, sest iga vähegi vihasem arvaja leiab võimaluse luua endale uus kasutajanimi, tõstes temaga tegelemise kulusid veelgi.
Või oma nime all esinemine: uurisin mullu mitmest aspektist TOM-portaali ja avastasin, et otsimootoritest tulevast liiklusest 3540 protsenti on kasutajate pärisnimed. Ma ei ole üldse kindel, kas ma tahaksin, et minu seisukoht kõigis küsimustes oleks taustauurijale kergesti leitav.
Küsimus pole arguses, vaid lihtsalt selles, et kõige tugevama mõjuga on esimene mulje ning mulle meeldiks, kui ma saaksin veidike mõjutada seda, milline see on. Variant «ära siis avalda igal pool arvamust» viib meid, muide, sõnavabaduse piiramise juurde.
Me leiame maailma eri paigust ka kohtuasju, mis jõuavad järeldusele, et ühe või teise ettevõtte ärimudel on väärtegudele kutsuv, aga põhjenduseks ei ole kunagi ettevõtte ostuhind või käive, vaid lahatakse töötajate omavahelist suhtlust, reklaamiviise, sobimatu sisu osakaalu ja püüdlusi sellega võidelda jne.
Ja enamgi veel: jõudes anonüümsena esinenud kasutajate IP-aadresside väljaandmise ja nende reaalsete isikutega kokkuviimiseni, tuleb välja, et suurematel teenusepakkujatel on tavaks pakkuda kasutajatele võimalust jääda anonüümseks ja kaitsta oma kommentaari õigsust advokaadi vahendusel.
Miks? Sest juhtumite tarbeks, kus laimu-süüdistust kasutatakse ettevõtte kohta käiva negatiivse info summutamiseks, esineb sellisel määral, et selle kohta on olemas isegi oma termin loodud, samuti nagu on olemas veebisait chillingeffects.org, mis avaldab teateid nõudmistega mingi sisu veebist või otsimootorist kõrvaldada.
Näiteid leiaks veelgi, aga selle koha peal saab arvamuse tähepiir täis. Viited raamatutele ja veebisaitidele ning mind ennast leiab artikli kommentaarisabast. Julgen väita, et ise kohal olles ei lähe seal ka kunagi hulluks madinaks.